KÜSK ja KÜSK: SEMPRE kaastoetaja Agu Laius ja KÜSKi logo roll-upil
07.10.16-08.10.16 toimus Jõhvis Petlemma Metodisti koguduse saalis tugiisikute koolitus
07. Oktoobril toimus Rakvere Kolmainu koguduse majas Viru teabepäev. Koos arutati teenuste arendamist puuetega lastele ning teisigi koostöö võimalusi.
EELK projektijuht ja jurist Merit Jõgi tõdes, et on peetud läbirääkimisi erinevate Harjumaa valdadega ning enamikega on saavutatud ka hea kontakt. Murekohtadena nähti halba infolevikut lapsevanemateni ja nende inimeste väikest arvu, kes soovivad saada tugiisikuks.
Avo Üprus tõdes, et tänapäeval viime me inimeste hulgas läbi arvamusküsimustike, mille tulemustest võib järelduda, et 70% inimestest näeks kirikut tegusamana sotsiaalvaldkonnas.
Eva Üpruse ettekanne tuletas kõigile meelde puuetega laste keerulist olukorda, kus nõudlus teenuste järel on tunduvalt suurem kui pakkumine.
SEMPRE projekti avakonverentsil Berliinis räägiti väljakutsetest, mis Läänemere riikide maapiirkondade ees seisavad ning sellest, kuidas jõuda inimesteni, kes võiksid sotsiaalseid teenuseid saada ja pakkuda. Toodi näiteid, kuidas kohalikul tasandil on väiksest algatusest sündinud midagi suuremat. Olulisim on koostöö erinevate partnerite vahel.
Algas järjekordne SEMPRE partnerite kohtumine, seekord Berliinis
Olime Kirikute alal. Meie päralt oli terve ilus renoveeritud Paide kirik, selle ees telk ja plats ja teadetetahvel. Kirikusse püstitasime peapiiskoppide teemalise näituse – see sisaldab ka piiskopluse põhiväärtusi ja piiskopkondade ajalugu Eestis –, ja suurelt ekraanilt jooksid klipid: Avo Üpruse intervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga, eelmise aasta arvamusfestivali ja oluliste konverentside salvestised…
Meie kavas oli kahe probleemi tutvustus: perede elu võimalikkusest maapiirkondades ja (eks)vangide rehabilitatsioon. Viimane teema oli üleval veel vähemalt kahel laval – igal oma rõhuasetus. Vestlusringides osales aktiivselt ca 40 inimest, kirikust ja meie alalt käis läbi vähemalt 200, kes ka arvamusi avaldasid. Koguduse lahked prouad olid küpsetanud ja katnud imelised kohvilauad.
Elust maapiirkondades, keskendudes peredele…
Kas elu maal on üldse võimalik?
Kas perede elu maal on võimalik?
Kuidas lapsed selle üle elavad? Mida nad kaotavad – või hoopis võidavad?
Missuguseid teeenuseid peaks pakkuma, et elu oleks mitte ainult võimalik, vaid elamisväärne?
Juba meie probleemi püstitus – perede elu võimalikkusest maapiirkondades – osutab, et oleme lasknud end stampidesse meelitada. Paide suhtluse tulemusena peab probleemi ümber sõnastama.
Probleemiks ei ole elamine maal, vaid konkreetsed inimesed, pered oma võimaluste ja kitsaskohtadega. Ülekaalukalt oldi arvamusel, et maa ja linna piirid on praegu nii ähmased, et küsimust, kuidas lapsed maaeluga toime tulevad, on mõttetu esitada. Sõltub eelkõige perest, kuidas lapsed hakkama saavad. Iga peret, iga last tuleks analüüsida eraldi!
Keskkonnast tulenevad probleemid on üsna sarnased igal pool Eestis: hõre bussiliiklus toodab rohkesti probleeme just lastega peredele, majanduslikud võimalused aga ei luba isiklikku autot omada; arstiabi kolib linnadesse ja muutub raskesti kättesaadavaks; pangautomaate on hõredalt, raha kättesaamine keeruline; kauplusi suletakse järjest. Kokkuvõtlikult – ühistransport on kriitika all praktiliselt üle Eesti.
„Järjest rohkem on üksikuid eakaid inimesi, kes on jäänud maapiirkonda, kus on kaotanud kõik elementaarsete teenuste kättesaadavused.”
„Kaugemal tööle käimine sõltub suuresti bussiliiklusest.”
Perekonna teema sisaldab endas laia valikut erinevaid aspekte: vanemlikud oskused, lastetöö, põlvkondadevaheline suhe, mittetäielik pere, majandusraskustes pere, noorte iseseisvumine. Keskseks teemaks kujunes vajadus mitmekülgse ettevalmistusega spetsialistide järele, kes oskaksid nõustada, õpetada ja lepitada. Mitmed sotsiaaltöötajad tõid välja mure, et vanemad lihtsalt ei oska olla head vanemad, sageli ise ka pärit probleemsetest kodudest. Sellise kompleksteenuse järele vajadust kinnitasid enamus vestlusringidest osavõtnuid – maal ei ole küllaldaselt psühholooge ja sotsiaalpedagooge, kes probleemsete peredega töötaksid.
Siin on kogudustel suur tööpõld ees veel.Inimeste ootused on suured, aga kerkis ka küsimusi vaimulike ettevalmistusest sotsiaal- ja hingehoiutööks. Väikeste koguduste puhul napib ressursse ja korraldamisvõimekust. Suurem koordineeritus tuleks kasuks. Kogudustel soovitati osaleda jõulisemalt kohalikes võrgustikes ja omavalitsustel omakorda soodustada inimeste ühistegevust ja ettevõtlikkust.
Järelvalveta lapsed oli suur murekoht. Ema või isa või mõlemad töötavad välismaal, lapsed on omapäi. Õpetajad näevad näljas lapsi, kellel on rahagi, aga nad ei osta korralikku toitu. Ja kuna puudub vanemlik järelvalve, siis on ka õigusrikkumised kerged tulema. Ka siin oleks koguduste vabatahtlikel palju ära teha.
Toetused. Miinimumpalk ei motiveeri tööle asuma, seni kui saadakse erinevaid toetusi. Eriti halvasti mõjuvat lastetoetus, mille abil vegeteeritakse laste arvelt. Etteheiteid oli lastekodude kasvatajatele, kes ei oska/soovi noori eluks ette valmistada. Konkreetselt üks vestlusringis osaleja oli võtnud enda juurde lastekodust 14-aastase tüdruku, kes sai emaks, aga ei osanud mitte mingil viisil lapsega toime tulla.
Vajalikest teenustest lisaks eeltoodule:
Koduhoiuteenus;
Asendushooldused, päevahoiud nii lastele kui erivajadustega inimestele;
Kodus töötamise võimaluste propageerimine;
Pere rahaasjade juhtimine;
„Lapsed tänavalt ära” tegevused.
Noppeid arvamustest
Arvamused on seinast seina — Jaak Allik vs Paul-Erik Rummo, Urmas Reinsalu keskel.
Jaak Allik, Riigikogu liige, endine kultuuriminister:
Haldusrefórm lõpetab elu maalpiirkondades.
Urmas Reinsalu, justiitsminister:
Inimeseks jääda on võimalik igal pool. Kas inimene elab maal või linnas ei ole nii tähtis inimese enda vaatest, vaid on tähtis rahva vaatest, sest ei saa kõik olla Tallinnas.
Paul-Eerik Rummo, endine kultuuriminister:
(Paul-Erik Rummo on poeedi, filosoofi ja ausa inimesena probleemi üle sügavalt järele mõelnud. Paul-Eerik peav probleemi nii oluliseks, et on nõus saatma oma arvamused kirjalikult, vältimaks müra. Suurimad tänud!)
Minu arusaamine on laias laastus see, et parim elukeskkond lastega perele on maakohas, kus on korralikult toimiv internetiühendus ja lähiümbruses võimalikult mitmekesiseid maastikke (looduslikke kooslusi). Vanemate töökohad (juhul kui pole tegemist kaugtööga, mis oleks ideaal) peaks jääma kodust max. 25 km raadiusse. Lastehoiuvõimalus mõistlikus kauguses, ideaalis vanema töökohaga samas suunas. Põhikool samuti mitte liiga kaugel; koolibuss. Elementaarne arstiabi probleemideta kättesaadav. Ideaalne oleks sarnase haridustaseme ja eluhoiakuga sõprade perede, kellel ligikaudu ühevanused lapsed, olmeline ja suhtluslik koopereerumine ühe või naabrusasumite piires.
Tallinn on oma valdava õhkkonna ning logistika poolest lastele kindlasti halvem keskkond kui isegi suhteliselt isoleeritud pool-ääremaa kant, eeldusel, et vanemad on tublid, loodus ilus, võrguühendus funktsib ja läheduses on vähemalt mõnigi eakaaslane. Kuid ka mõned alevid ja väikelinnad on hakanud jälle ilmet võtma.
Siin nad on. Ilus kokkuvõte. Ilusad hetked:
* Eksinud laps, kel telefoni ajalimiit otsas, tuleb kirikusse, et paluda telefoni….
* Meid austab oma kohalolekuga peapiisop Urmas Viilma – efektne hetk: kui ta sisse astub, jookseb suurelt ekraanilt intervjuu temaga. Osalejatel on võimalik vaadata videot ja küsida otse peapiiskopilt endalt …:)
* Kiriku kõrval on teaduslava. Kui kirikukellad helisema hakkavad, pöörduvad teemadeks eetika, põhiväärtused, igavikulisus… teadusvõtmes.
Hoidmaks ära Eesti maapiirkondade hääbumist ja ääremaastumist, on vaja, et seal elaksid teotahtlelised inimesed, kes näevad ka oma tulevikku just maaelu edendamises. Selleks, et järjest rohkemad inimesed ei koliks maalt suurematesse linnadesse, peavad inimeste juured kinnituma kodukandis, on oluline tunda ennast kohaliku eluga seotuna ning leida kodukandis tegevust ja võimalusi kohalikku elu arendada. Juurte kinnitumise juures on oluline just perekond – see, et noored rajaksid oma pered maal ja nende lapsed jääksid omakorda tulevikus kodukanti ning kasvataksid seal oma lapsi. Eesti perekonna tugevus on Eesti ühiskonna tugevus. Kindlasti on aga selleks vaja pakkuda ka tuge väljastpoolt.
Läänemere regiooni Interreg maapiirkondade edendamisele suunatud projekt SEMPRE, mille koostööpartnerid Eestis on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Ühiskonnatöö Sihtasutus, just selliste teemadega tegelebki. Projekti üheks siduvaks teemaks on perekond ning kõik selle juurde kuuluv: perekonna terviklikkus ja toimetulek, vanemlikud oskused ja võimekus, laste haridus ja turvalisus, noorte tööhõive ja palju muud.
2018. aasta lõpuni kestva projekti uudne lähenemine on selline, et kohaliku kogukonna ühises toimimises sünnivad lahendused sotsiaalsete vajaduste leevendamiseks. Iga osapool saab panustada temale omaste ressurssidega. Projekti käigus testitakse erinevaid riskirühmade kaasamise viise ning antakse neile endile võimalus osaleda sotsiaalteenuste väljatöötamisel ja pakkumisel.
9. juunil toimus järjekordne Lõuna-Eesti ümarlaud, Võrumaa ja Põlvamaa inimestele. Põlvas kogunenud ümarlaual arutati küsimuste üle, mida saaks iga kogukonnaliige ära teha, et elu maal toimiks ja oleks jätkusuutlik ning kuidas anda sotsiaalteenuste pakkujatele paremad vahendid perekondade aitamiseks. Projekti heaks õnnestumiseks on oluline teada saada, mida on peredel edasiarenguks tarvis. Üheltpoolt mängib suurt rolli sotsiaalteenuste pakkujate ning kirikuõpetajate kogemus ja teadmistepagas. Nad teavad, mille järgi on kõige suurem vajadus ning millised vahendid on kättesaadavad. Teisalt on väga tähtis perede enda arvamus. Perede esindajaks on seejuures enamasti ema või isa. Ümarlaual räägiti erinevatest meetoditest, kuidas perekondi kaasata ja nende seisukohti teada saada.
Mis siis kokku lepiti: oldi ühel nõul, et järgmine kord võiks kaasata ümarlauale kohalikku poliitikut, piirkonnast valitud riigikoguliiget, arendusnõunikku, isegi sotsiaalministrit. Kindlasti kutsume kogemusnõustajad ja ülikooli esindaja. Perekondade arvamuseni jõudmiseks tundus osalejate arvates kõige parem kaasata hingehoiu eriala üliõpilasi, kes võiksid praktika raames sotsiaaltöö tegijatega perede juures kaasas käia, usaldust luua ja hiljem ka eraviisilise intervjuu läbi viia. Üliõpilastel võiks see olla praktika osa ja hinnatav. Edaspidine on aga arutelu ja läbirääkimiste küsimus.
Osalistele väga meeldis “ehituskivide” koolitus, mida mõlemad kohalviibinud lasterikaste perede ühingud soovivad edaspidi kasutada ka oma töös – vanemate koolitamisel. Nende edasisteks sammudeks jäigi läbirääkimiste pidamine omavahel, et selle koolituse abil peresid aidata.
Osalejate arvates peaks selline koolitus olema ka üheks osaks näiteks ühiskonna õpetuse tunnis, et tulevased lapsevanemad saaksid koolitatud enne kui neil lapsed tulevad.
Ümarlaual osalejad panid kirja oma oskused, soovid ja ettepanekud nii oma tugevate külgede kui arendamist vajavate oskuste kohta.
Programmist saab taotleda toetusi kahest erinevast meetmest:
- kogukonna areng;
- elukeskkonna ja kogukonnateenuste arendamine.
Ühe projekti toetuse piirsuma on 2000 eurot. Taotlus tuleb esitada hiljemalt 3. oktoobriks kl 16.30 asukohajärgsele maavalitsusele.Toetuste taotlemise kord, tingimused, taotlusvormid ning taotluse koostamise juhendid ja infopäevade toimumiskohad on aadressil http://www.kysk.ee/
kop-taotlusvoorud/kop16- sygisvoor. Taotlejaks võivad olla piirkondlikult ja avalikes huvides tegutsevad:
– mittetulundusühingud, milles ei osale liikmena kohalik omavalitsus või riik;
– sihtasutused, mis pole asutatud kohaliku omavalitsuse või riigi osalusel.Paneme taotlejatele südamele, et enne taotlema asumist kõik tingimused läbi loeksite, kindlasti õigeid, ehk 2016. aasta sügisese taotlusvooru vorme täidaksite ja mistahes küsimuste korral võimalikult aegsasti oma maavalitsuse poole pöörduksite.
Tehniline lisainfo: Tarmo Treimann; 656 0487, 5301 3652; tarmo@kysk.ee ja maavali
tsused.
Sisuline, taotluse koostamise abi: oma maakonna arenduskeskuse MTÜ konsultant.
Ka käesoleval aastal on EELK ja EKN esindatud arvamusfestivalil. Tõsi küll, veidi erilises formaadis. Millises? Ühiskonnatöö juhataja Avo Üprus vastab: “EELK Paide kogudus on sel aastal otsustanud avada lisaks kiriku ustele ka kohviku, kus inimesed saavad mõtteid vahetada. EELK Konsistoorium on saatnud arvamusfestivalile rändnäituse Eesti piiskoppidest läbi aegade, mida saab näha linna keskväljakul kõrguvas kirikus. Kohvik on selle kõrval ning seal võib mõlemal päeval näha videoprogrammi, mille avab EKN juhatuse liige Meego Remmel, üles astuvad projektijuhid Eerik Jõks ja Kaisa Kirikal. Arutelu maaelu teemadel käivitab SEMPRE projekti tutvustus. Tegemist on suure, kolmeaastase projektiga, millega tahetakse elavdada koguduste koostööd omavalitsustega ning tuua teenused maainimesele lähemale.
Telgikohvikus saab näha ja kuulda eluväärtustest, Perekeskuse inimesed õpetavad kasutama suhete ehituskive ning ekraanile kuvatakse kolmveerandtunnine eksklusiivintervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga. Lehitseda saab raamatuid ja infomaterjale, mida toob endaga Ühiskonnatöö sihtasutuse koordinaator Merle Krigul. Tema on oma varamuga kohal juba teist aastat.