Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
VADERITE VARJUD
Sääl pidu pillerkaari leime
Ja koplin laia kivi pääl
võileiba, kamakäkki seime,
mis ristiema jagas sääl.
(Rennit „Mul meelen kuldne kodukotus“)
Mustla linna algkoolis viidi algklasside õpilasi traditsiooniliselt ikka Tarvastu surnuaia taga asuvasse Kitsi külla, kus elasid Rennitite talus „Mul meelen kuldne kodukotus“ laulu autori otsesed järeltulijad.
Foto: Internetist
Olga Jaan juhatas meelsasti soovijaid mäest alla, kopli veereoma kunagise talukrundil asuvale laulust tuntud laiale kivile. Seistes klassikaaslastega 1970. aasta kevadel sellel lamedal, maa sees asuva graniitkivi maapealsel tahul, laulsime koos õpetaja Kaarel Mäeoruga seda tuntud tarvastumurdelist laulu.
Kamakäkki jagavaks ristiemaks oli meile väga selgelt, üheselt ja enesestmõistetavalt nõukogude tavandi järgi ilmalikul nimepäeval saadud pere lähisugulane. Loodusloo õpetaja Kaarel oli ka kolhoosis partorg ja pidas muuhulgas uhkelt ja enesekindlalt teadusliku ateismi loenguid, mis olid maavillaselt mahlakad ja muheda huumoriga.
Aastakümned hiljem, kui kirik põlu alt pääses, läks ta muidugi toonase kirikuõpetaja, Harri Haameri pojapoja, Markus Haameri juurde leeri. Siis saidki paljudest kirikuvastastest Saulustest ühtäkki kirikusõbrad ja ustavad Paulused (vt Ilm 3, 15-16).
Riiklik kevadpäev
Tulles tagasi eelpool nimetatud traditsiooni – riikliku kevadpäeva juurde, mis oli suvepäevade ehk rahvakeeles võsaleeriks nimetava sissejuhatavaks rituaaliks ehk tähistas lasteaiast lahkumist ja kooliminekut. Kuidas see toimus? Linna kultuurimajas mängis kohalik umbes 15-liikmeline puhkpilliorkester. ENSV lipp toodi pidulikult 300-kohalisse rahvast tulvil saali, kus partorg pidas sütitava kõne.
Kooli õpilased deklameerisid J. Smuuli ja D. Vaarandi luulet ja kolhoosi „Koit“ esimees Arnold Almers (endine Wehrmacht’i sõdur) jagas pidulikult meile, kahekümnele lapsele, kätte „ristimise“ tunnistused. Minugi peres oli see pidulik ja kena päev, kus pärast pidulikku aktust jalutasime koos Tarvastu jõe äärsetesse kaunitesse paikadesse.
H. Roose foto 1968. aasta „ristimise“ päevast.
Selleks ajaks olid kahjuks kõik mu vanavanemad surnud, kelle hulgas just vanaemad olid igapühapäevased kirikulised. Nemad oleksid muidugi näinud läbi sellest nõukoguliku humanismivaimu riukast ja puru silmaajamisest.
Mu isa Kustas, kes oli põhikooli ehk 8-klassi haridusega ja pidas ennast ikka rahvuslaseks, tundus õnnelik, et tema ainuke poeglaps sai osa nn Hruštšovi aja sula pakazuhast elik rahvuslikust tavandist. „Ristiisaks“ oli minu tore tädimees Heino Tõrvast, kes oli sealses tarbijate kooperatiivis juhtiv spetsialist. Ristiemaks emapoolne sugulane, tädi Selma pealinnast, kes töötas vist müüjana.
Niipalju siis „kenast“ tavast, mille üks peamisi korraldajaid Mustlas oli seesama kodukandi ajalugu ja loodust hästi tundev politruk-köster Kaarel. Teatud mõttes oligi ta ilmalik köster, kes „ristis“ ja „leeritas“, keda vaja. Hiljem tuli meelde kirikuõpetaja Harri tabav lause nõukaaja tavandite kohta. Ta ütles, et kurat olevatki väga osav Jumala ahv.
Harri Haamer
Igatahes nõukogulik „usutalitus“ oli meeldejääv ja kantud humanistlikust vaimust. See viimane saatiski aastaid mind kuidagi inimlikust tahtest ja hingesoojusest pärjatuna kuni oma keskkooli teedel kohtasin alati heatujulist ja muheda huumoriga päris kirikuõpetajat Harry Haamerit (edasp HH).
Sageli nägime teda sõitvat jalgrattaga. Ta kandis samal ajal pastorisärki elegantse ülikonna ja hõberistiga. Mustla inimesed mõistatasid sageli, et miks on nende õpetajal alati jalgratta pakiraamil seljakott. Arutleti, kas ta ka virutab nagu kõik teised.
Kirikuõpetaja toonases väikelinnas oli nagu võõrkeha või külaline teiselt planeedilt. Samas peeti teda väga targaks. Ta olevat lähiümbrusest partorgi kõrval ainuke, kes lugenud läbi Karl Marxi peateose „Kapital“. Teati sedagi, et HH-l keelati loenguid pidada Usuteaduse instituudis. Teatud mõttes esindas HH Tarvastu kihelkonna rahvale kõike seda, mis oli enne sõda n-ö Eesti „kuldajal“.
T. Kuusemaa foto aastast 1984.
Enamikule minu klassikaaslastele räägiti kodudes, et Eesti Vabariigi esimene riigikogu lõi maailmas ainulaadse põhiseaduse, mis kehtestas kõikidele riigis elavatele rahvastele kultuurautonoomia. Samuti kuidas Eesti külades ja linnades elasid õnnelikud ning karsked vabad kodanikud. Ka, et piirid olid avatud nii noortele kui ka vanadele. Seda aega idealiseeriti ja kindlalt seisis selles pildis kirik kui kultuuri ja hariduse kandja.
Ma ei tea kas õnneks või õnnetuseks olin agar suhtlema oma tuttava kirikuõpetajaga. Miski tõmbas magnetina tema poole. Vist juba 8. klassis teadsime, et kirikuõpetajat kutsuvad tema sõbrad taadiks.
Teist õpilasmaleva töösuve veetsime 1977. aastal kodukandi „Vambola“ rühmas. Elasime vanas Tarvastu köstrikoolis, kus organiseerisime endile kultuurilist silmaringi arendamist Tarvastu kirikus. Taat oli lahkesti nõus ja nii me siis kolmekümnekesi istusime punastes särkides pühapäevasel jumalateenistusel ja pärast seda n-ö leeritunnis, mida õpetaja meile lahkesti ja köitvalt pidas. Saime teada, kuis asjad tegelikult VABAS maailmas toimivad ja toimisid enne sõda!
Meie komandöriks oli Eero Järvekülg, kellest sai hiljem Viljandi Jakobsoni 1. Keskkooli direktor. Temagi arvas, et koolinoorte silmaring peab olema avar. Ei osanud siis aimata, et umbes kümne aasta pärast algab meie maal laulev revolutsioon, kus paljud kirikud saavad samasugusteks rahva kogunemiskohtadeks ja neis hakatakse kontserte, loenguid ja muid rahvast eneseteadlikkusele juhtivaid üritusi korraldama.
Ristimise ettevalmistus
Pärast tormilist malevasuve leidsin end taas Tarvastu koguduse pastoraadist. Sellel sügisesel päeval olid Haameritel külalised Leningradist. Mind tutvustati tõmmule kongus ninaga vibalikule mehele, kes olevat Venemaal tuntud kirjanik Vladimir Savitski. Koos temaga olid kaasas kaks sõbralikku sihvakat daami, kellest vanem kirjaniku abikaasa ja noorem tütar.
Mäletan selgesti, kuidas olin meeldivalt üllatunud, et mu keskkoolis vihat vene keele alused kulusid nüüd marjaks ära. Sain teada, et Vladimir on väga intelligentne, ent seejuures ilmavaatelt ateist. Kunagi ammu olevat ta olnud tõsiusklik kristlane, ent sovetiaja „Kurjad vaimud“ (vt F. Dostojevski „Sortsid“) olevat riisunud temalt usu Jumala õiglusesse. Seejuures tundus, et nad olid HH-ga jaganud ühist Gulagi „eluülikooli“ karmi saatust. Kusagil Kaug-Ida transiitlaagris nad sõbrunesid ja vennastusid. Kuid oma ateismi rõhutas Vladimir kuidagi kelmika ja iroonilise muigega, tema kirikukriitiline suhtumine ei välistanud suurt tundmatut, keda kutsutakse Saatuseks või Loojaks.
Taat oli silmnähtavalt minu seekordse saabumisese üle rõõmus ja teatas pidulikult oma plaanist mind ristida. Ehkki ma polnud otseselt tavapärastes leeritundides käinud, siis ometi arvukad vestlused ja arutlused Piibli, katekismuse, kirikukalendri ja kirikuloo üle olevat piisav ettevalmistus.
Leppisime kokku, et räägin kodus vanematele, mis teoksil. Läksingi koju ja teatasin, et täna õhtul saab minust Jumala laps, mind ristitakse. Isa ja ema tardusid soolasammasteks ja ütlesid, et mind ju ristiti Mustla kultuurimajas kümme aastat tagasi. Isa teatas otsustavalt ja lakooniliselt, et kui ma seda teen, siis ärgu ma koju enam tulgu, lõi mulle jalaga matsu tagumikku ja ütles: “Kao, kus kurat!”
Ristimine
Olin enne juhtunut lugenud Matteuse evangeeliumist lõiku pealkirjaga “Karm valik” (Mt 10,34-39) ja otsustasin raske südamega, aga kindlalt valida Jumala tee. Piibli tekst kõnetas mind sellel eluperioodil erilise selguse ja elavusega. See raamat andis mulle igaks päevaks juhiseid ja n-ö näpunäiteid. Jõudsin oma narmendavate ja väljaveninud teksadega ja põksuva südamega Tarvastu kiriku juurde enne sakramendi seadjaid.
Lõpuks tulid nemadki ratastega ja läksime kõrvalmajja kirikumehe käest võtit küsima. Sealt saime ka kopsiku koos puhta veega. Taat mängis orelit, pidas kõne ja ristis mind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Palvetasime koos altariaiale põlvitades ja tehtud see oligi. Vladimir kallistas mind ja ütles, et kuigi ta pole kristlane, on ta mu ristiisa ja ta palvetab mu eest. See ju ongi üks peamisi ristivanema tunnuseid.
Taat rõhutas oma kõnes Jumala kuningriiki ja manitses, et ma ei vaataks tagasi selja taha ja sirutuksin ettepoole. Kui teatasin, et isa viskas mu kodust välja, kutsus ta mind lahkesti enda juurde. Palusin, et saaksin veeta esimesed päevad kristlasena elades kirikus, niikaua kui Jumal annab selgust.
Elu kristlasena
See paistis taadile väga meeldivat ja ta juhatas mind käärkambri laepealsele pööningukambrisse, kus asus vana sohva mõne päevatekiga ja hunniku raamatutega, mis olid üksteise peale riita laotud. Põhiliselt olid need kuulsa Tarvastu õpetaja M. Jürmanni raamatukogusse kuulunud saksakeelsed väljaanded “Mitteilungen Liev- und Curländishe Generalkonsistoriums” ja samuti paksudesse köidetesse köidetud tsaariaegsed saksakeelsed missionilehed.
Ühes riidas olid taadi käsikirjalised tõlked, loengukonspektid ja kirjavahetus. Ööbisin seal nädala, korra päevas käisin pastoraadis söömas ja aitasin ka Harri abikaasat Maimut aiatöödes. Mäletan, et olin üsna rahul ja õnnelik. Ühel õhtul tuli isa mulle kirikusse järele ja oli kuidagi vaikne, sõbralik. Ütles, et aitab küll, tulgu ma julgesti koju, et nemad mulle mu valikutes vahele ei sega. Ja nad tõesti aitasid ja toetasid igati edaspidi mu tegemisi ka Tarvastu kiriku komandandina ja hiljemgi, kuni oma päevade lõpuni.
Samas ei saanud nad oma ainukesest lapsest palju uhkust tunda – pigem muret, piinlikkust ja meelehärmi, sest Mustlas vaadati viltu minusuguse „ullukese“ pääle.
Alustasin seal siis suure entusiasmiga isa trükimasinal Royal igasugu kristlike lendlehtede ja brožüüride trükkimisega. Meelde on jäänud David Yonggi Cho,David Wilkersoni, Dmitri Dudko, Sadhu Sundar Singh’i, dr Raymond Moody jpt artiklite paljundamine kopeerpaberiga pärgamendilaadsele õhukesele suitsupaberile 9-eksemplarise tiraažiga.
Foto aastast 1983 (Facebook)
Ei läinudki palju aega kui Viljandi KGB kutsus taadi välja ja palus uue „trükikoja“ tegevus lõpetada. Haamerid arvasid, et võiksin oma entusiasmi maandada Usuteaduse instituudis, kuhu nad mind lahkesti soovitasid. Enne andsid nad põhjaliku ülevaate eestiaegse Tartu ülikooli teoloogia distsipliinidest. See oluline informatsioon aitas mind aastaid üleüldse vastu pidada sellel ülipõneval, ent okkalisel teel. UI „veidrikud“ või „fanaatikud“ avardasid ja innustasid põhjalikumalt jätkama juba dr Uku Masingu rõhutet ja postuleerit Eesti teoloogia maastikule oma juurekeste pistmist.
Ristivanemate varjud
Siia võiksin loole punkti panna, ent naasen ristivanemate varjude juurde.
Olin oma tagasihoidliku mineviku ponnistused unustanud ja ei pidanud neid oluliseks fikseerida kuni kuulsin uue aastatuhande alguses inimeste lugusid, kuidas paljudes kristlikes kirikutes käituti inimestega pealiskaudselt ja formalistlikult just ristimistel ja muudelgi ametitalitustel. Väga legendaarsed ja mõjukad vaimulikud läksid 1990ndate alguses kaasa n-ö kristliku usubuumiga. Trükikojad ilmutasid erinevaid plakateid, näiteks küsimusega „Kas te olete JUBA ristitud?“.
Järjest sagedamini kuulen nüüd 2018. aastal, kuidas 20-25 aastat tagasi ei küsinud keegi 8-14aastaselt teismeliselt, kas ta soovib üldse ristimist. Ülikurvad ja dramaatilised on need noorukite läbielamised, kuidas nad nuttes, üksi ja salaja pesevad meres või saunas maha oma vanemate vägisi pealesurutud ristimist. Ei leitud aega ristimise sügavat sisu ja tähendust oma lastele selgitada. See oli moes ja väärikalt atraktiivne.
Eelnevat ma veel kuidagi suudan mõista, ent kui räägitakse, kuidas suurtes leerides kutsuti inimesi ka masslaulatusele, siis see juba ületab mõistmise piire. Päris ausalt – ma ei mõtle seda välja! Mõnikord ei saanud abielluja arugi, et teda laulatati kristlikku abiellu!?
Neid konkreetseid meenutusi jagavad väga soliidsed ja väärikad Eestimaa kaasteelised liiga sageli minuga just peiedel. Kas siit ei leia me tänase usulise leiguse, huvipuuduse ja kiriku liikmeskonna vähenemise põhjusi? See võib ka olla minu subjektiivne liialdus! Siiski anti see mulle teiega jagamiseks ja mõtteaineks. Vaimulike vastutus on suur, see on suur ka koguduse nõukogul, vanematel ja palvegruppidel.
Juhtus ka nii, et nõukogude kevadpäeval antud ilmalik „ristiisa“ oli tegelikult EELK koguduse hingekirjas ja nõustus osalemisega ilmalikus nõukogude rituaalis. On ka räägitud, et 1990ndate aastate algul said nendest ilmalikest vaderitest automaatselt kristlikud vaderid lastele, kes toona kirikutes päriselt ristiti. Seega vaderid igale parasjagu valitsevale võimule!
Ristivanemluse tähtsus
Ristivanematel on oluline roll kristlase vaimulikus kasvamises. Minul on olnud „õnne“ igat sorti vaderitega, kuid see ei pruugi juhtuda ju teistega! Oluline on – kas Sinu ristivanem oskab Sinu eest palvetada ja paluda ingleid sind kaitsma. Kui ise olen kellelegi vaderiks, siis ikka eestpalvetajaks, nõuandjaks ja vajadusel valmis võtma enesele vanema kohuseid.
Minu leeriisa HH ja ateistist ristimise tunnistaja pidasid ülioluliseks selge ja kaine peaga mõtlemist ja palvet. Kui need on olemas, siis kingitakse sullegi põnev ja õnnistusrohke elu, isegi kui sind tabavad katsumused, pettumused või kannatused.
Ristivanema nimetusel on nii suur vägi sees, et aegade keeristes selle kaaperdamine võib ikkagi olla abiks ja SUUNANÄITAJAKS inimlapsele, nagu see oli minule. Muidugi teeb ristivanemluse kristlik sisu ja mõte ikka oma tööd täielikult ja kandvalt, kui seda praktiseeritakse koos kogudusega.
Foto: 2017 HH 30. mälestuspäeva teenistuselt Tarvastu kirikus.
Kui aga selgub, et sa ei mäletagi enam oma ristivanema nime, siis tea, et ta on kindlasti koos Sinu kaitseingliga, kes näeb ja toetab sind ikka omamoodi sealtpoolt „jõge“!
Pea meeles oma ristivanemaid ja ristilapsi, sest nad aitavad kanda su risti, sageli rohkem veel, kui seda taibata suudame! Sügavaimas kurbuses ja masenduses maha pestud ristimine on samuti mõistetav, ent isegi see ei takista ligiolevaid inglitest vadereid hoolimast kui saadavad sulle armastuse valgust.
Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.
Kevad 2018