Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Tädi Leida
Eellugu
Minu nimi on Gennadi Vihman ja sündisin 24. septembril 1944. aastal Moskvas koos kaksikõe Irinaga.
Sõja ajal evakueeriti Eestimaa Farmatseutiline Kaubandusselts EPHAG Venemaale Moskva lähistele, Jegorjevski linna. Seal töötas minu tulevane ema Margarita Vihman ja seal tutvus ta minu isaga ja nii see läks. Minu ema oli lapsepõlvekodust saanud kristliku kasvatuse, oli Eesti õigeusu kiriku liige. Meid õega ristiti 6. oktoobril 1944. aastal Moskva Brjussovi põiktänava väikeses Ülestõusmise kirikus.
Kohal olid ka ristivanemad: minu ristiisa Viktor Tulp ja ristiema Leida Ulp. Õe Irina ristivanemad olid Harri Rehemaa ja Amanda Pärn. Selle sündmuse kohta on alles ka õiendid kiriku pitsati ja vanempreestri allkirjaga. Kahjuks oli minu õekesel kaasasündinud terviserike, mida arstidel ei õnnestunud ravida ja ta suri 1. detsembril 1944 ning maeti Jegorjevski linna kalmistule. 1945. aasta algul sõitis ema minuga tagasi Tallinna.
Lugu
Ülaltoodust ei teadnud ma kaua midagi. Pärast Stalini surma, vast 1957-1958 (täpset aastat ei mäleta) rääkis ema mulle õest, isast ja vaderitest. Aadressbüroost õnnestus emal saada minu ristiema Leida Ulpi kontaktid. Ta elas Nõos ja töötas Tartus kohtutäiturina. Hiljem Nõo Keskkoolis kokana. Huvitav, et 1951. aastal olid ka temal sündinud kaksikud: Hele ja Peeter.
Täpselt ei mäleta meie esimest kohtumist, kas see oli Tallinnas või Tartus, aga see oli liigutav ja südamlik ning me jäime lähedasteks pikkadeks aastateks. Minule jäi ta tädi Leidaks ja mina temale Genjakeseks.
Tädi Leida hoidis mind väga. Enamik koolivaheaegu veetsin tema juures, aitasin aia- ja põllutööl. Vahva ja lõbus oli koos Hele-Peetriga ning külalastega mängida. Palju käisime erinevatel ekskursioonidel, mida Nõo Keskkool suvel korraldas.
Tädi Leida oli väga hea kokk. Eriti hästi õnnestus tal nn untsuläinud supp, selline klimbisupp, kus klimbid on laiali läinud. See oli maitsev ja rammus, sai söödud n-ö lõhkemiseni ja siis ümber maja jookstud (Peeter ja Hele kah), et keha kergendada. Leida vaatas köögiaknast ja luges ringe. Lõbus ja naljakas oli!
Tädi Leida oli ka tore värsisepp. Sünnipäeva kaartidele kirjutas ta alati lisaks õnnitlusele ka mõned mõnusad luuleread.
Pärast mu ema surma oli tädi Leida mulle aastaid ema eest, kellega sain jagada oma muresid-rõõme. Ta hoidis mind väga. Kui mina juba abielus olin ja lapsed perre sündisid, siis said nemadki tädi Leida hoolivust ja armastust tunda.
Lõpulugu
1970-te keskel kohtus tädi Leida ühe Tartu vanahärraga, kellega 1976. aastal abiellus. Sealtpeale elas ta Tartus. Kui Tartus käisin, külastasin teda alati. 1992. aastast puhkab tädi Leida Nõo kalmistul, oma ema ja isa kõrval. Hauakivil on tekst: „Päike te kalme kullaku, kuu ja tähed valvaku“. Kord aastas püüan ikka käia tädi Leida kalmul, avaldada austust ja tänu talle. Viimati olin Nõo kalmistul sel aastal emadepäeval.
Gennadi Vihman, 73 aastane õigeusklik
Kevad 2018
Foto 1: Tädi Leida
Foto 2: Tädi Leida lastega.
Foto 3: Tädi Leida kaart.
