Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Ristilaps on õnnistus!
28. märtsil 2010 sai minust ristiema. Tol korral tundsin tillukest Jakobit süles hoides vastutust tema kasvatamise eest – eelkõige usulise kasvatamise eest ning vastutust tema eest palvetada. Minu rõõmuks on tal väga tublid vanemad, kes teda igapäevaselt hästi kasvatavad ja minule on jäänudki vaid rõõm temaga vahest koos olla ja palvetada. Ristiemaks olemine on andnud mulle rohkem kui olen ise suutnud anda.
Jakobit on alati olnud rõõm näha. Kui ta oli aasta – paarine, oli mul perioode, kus olin töötu ja sain temaga pisut enam koos olla ehk temaga mängida ja vaadata, kuidas ta maailma avatud pilguga avastas jälgides põnevusega töötavat pesumasinat, avades postkasti ja kõike muud, mida väikesed lapsed uudistavad. See, et ta mind nähes naeratas, tegi ka minu meeleolu rõõmsamaks. Kaheaastasena oli ta juba tõsine ja väga sõnakuulelik poiss.
Jakobil on ka head eeskujud. Kolmeaastaselt seletas ta oma isale, etkui suureks saab, siis ütleb (käed ülestõstetult): “Issand halasta!“ ja isa kuulab seda raadiost … Siht on silme ees! Ka muusika on osa tema elust ning pille oskab ta hoida. Kui ta kolmeaastasena oma vanavanematel külas olles viiulit mängis ja tal paluti pärast kummardada, siis ta ütles, et ta ei saa koos viiuliga. Siis pani ta viiuli ilusasti kasti ja kummardus maani – ning tegi kukerpall. Seda poleks ta tõepoolest saanud teha koos viiuliga!
Kui pärast pikemat äraolekut Eestist detsembris 2013 tagasi tulin ja Jakob oma vanemate selleteemalist vestlust pealt kuulis, hakkas ta mind kohe ootama ja käis aeg-ajalt aknal vaatamas ning ei tahtnud õhtul magama minna, sest „peame ikka Eva-Liisa ära ootama“. Minule andis see teadmine aga põhjuse kiirustada koju ja minna Jakobile esimesel võimalusel külla. Kui tuli aeg mõelda oma tuleviku peale – kas jääda Eestisse või minna ära, mõtlesin oma perele. Ka ristipojale, kes on ääretult armas laps ja kellega tahaksin rohkem aega veeta. Pere oligi tol korral peamine põhjus, miks jäin Eestisse. Ja olen siin siiani.
Aastal 2014, Jakobi oli siis neljaaastane, osalesime kodu õnnistamisel. Pärast talitust küsis Jakob korduvalt, millal nende kodu õnnistama tullakse ja oli väga õnnetu, et seda samal päeval ei tehtud. Ta nii väga soovis seda mõistes, et see on midagi väga head ja olulist. Üleüldse, oleks vist tema ideaalseks eluks see, kui kogu suguvõsa koos elaks. Sellest tunneb ta rõõmu. Ta ikka oskab hinnata seda, mis elus tõeliselt oluline on.
Mind hämmastab ka see, kuidas ta suudab nii iseseisvalt ümbritsevat hinnata ja ei hooli, mida teised võiksid arvata. Kui Jakob kuueaastane oli, seletas ta kuidas tema uus pill ilusasti kõlab. Ja tõsi, tema kitarrimängu on tore kuulata!
Kui Jakob seitsmeaastaseks sai, läks ta kooli ja on muutunud veel asjalikumaks kui enne. Ta õpib hoolega, on tõsine ning sõnakuulelik poiss. Mul oli usupuhastuspühal vaja, et keegi teeks Tallinnas vastuvõtul muusikalise tervituse ja palusin siis Jakobit – ning ta kohe lubas tulla. Tema vanaisa võttis ta Tartust kaasa. Kuigi ruum oli rahvast täis, keskendus Jakob muusikale ja laulis kenasti. Peapiiskop Urmas Viilma ütles pärast poisile, et ta isa on kirikuõpetaja, vanaisa on kirikuõpetaja ja ka vanavanaisa oli kirikuõpetaja – et meil on talle suured ootused – ent tal on vabadus ise oma tee valida. Õhtu oli pikk, aga Jakob istus vaikselt terve teenistuse. Mureks oli ainult järgmise päeva koolitööd – aga need suutis ta kenasti hommikul ära teha.
Nüüd, kui Jakob kaheksaaastane on, mõtles ta ise lauamängu välja. Mängu eesmärk on saada taevasse, tegevusteks kirikus käimine ja ristimine – mis plusspunkte annavad. Ja mängu lõpus polegi oluline see, kes kõige rohkem punkte saab, vaid see, kas piisavalt, et saada taevasse.
Sellest ajast alates kui Jakob koolis käib, osaleb ta ka jumalateenistustel – mitte ei mängi samal ajal lastetoas. Ja tema noorem õde Helene, kes on viieaastane, pingutab ka, et venna kõrval kirikus olla. Alati on neil ka korjanduse raha kaasas. On ääretult armas vaadata neid vaikselt istumas ja kaasa laulmas, lugemas.
Iga kord kui oma ristipoega näen, saan aru, et minul on temalt palju õppida. Püüan siis olla talle vääriline ristiema. Igatahes on rohkelt põhjust tänupalveks!
Eva-Liisa Luhamets, 35aastane luterlane, kasvanud kristlikus peres
Kevad 2018