Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Multifilmikangelased (minu ristilapsed)
Ei ole vist maailmas palju lapsi, keda oleks õnnistatud nimedega humoorikast multifilmist „Käsna Kalle Kantpüks“, kuid just selliseid nimesid – Patrick ja Pärl – kannavad minu ristilapsed. Tagantjärgi on raske öelda ja hinnata, kas vanematele kinnistusid need nimed ohtrast eelpoolmainitud telesaate, mille tegevus toimub vee all, vaatamisest või sooviti neile lastele juba esimesi samme tehes elus erilisus kaasa anda, aga erilised nad kindlasti on.
Kui multifilmis ei paista meritäht Patrick silma erilise nutikusega ja Pärl on hellitatud kalatüdruk, siis siinses elus ilmutas minu Patrick suurt nutikust ja leidlikust juba väga varajases nooruses ning Pärli üsna esimesed lemmikmänguasjad olid kühvel, hari ja põrandalapp. Seega on nad täpsed vastandid nende nimekaimudele sinisel ekraanil.
Ristivanemaks valituks olemist, saamist või hakkamist võiks lugeda esimeseks jumalikuks sündmuseks ristilaste teekonnal. Võib ju küll öelda ja mõelda, et tänapäeva ratsionaalses maailmas valivad laste isad-emad oma pesamunadele – olgu nad siis vastsündinud beebid või juba vanemad – ristivanemad enamasti täiesti pragmaatilistest aspektidest lähtudes. Mina nii ei arva.
On sagedane, (otseselt või kaudselt oli ka minul nii) et leerikooli sattuvad inimesed soovist laulatada abielu või neile pakutakse sugulase lastele ristivanemaks hakkamist. Ristivanemate ja ristilaste teel on see jumalik juhatus. Kõigi nende jaoks on ja oli Jumalal ikkagi oma “plaan”: see juhtus nende inimeste jaoks täpselt siis, kui vaja, ei varem ega hiljem, ei siin ega seal, ei nii ega naa.
Ei saa enda kohta öelda, et oleks enne leerikooli olnud väga usukülm või -tõrges inimene, olen väga õnnelik ja rõõmus selliste sündmuste käigu üle ja usun, et see kõik ei juhtunud mitte niisama. Olen Kõigevägevamale ja ka inimestele, kes mind sellele teele suunasid väga tänulik. Tunnen, et see oli jumalik puudutus nii minu kui ka minu ristilaste jaoks. Jumal leidis, et nüüd on meil aeg koos tulla tema rüppe.
Tänapäeval ehk vähem, kuid keskajal oli kindlasti ristivanematel kanda ka sotsiaalne vastutus. Kui katkud ja muud tõved laastasid maad, lasus ideaalis just ristivanematel vastutus vanemate surma korral pisipõnnid iseseisvale elule aitama. Minu meelest võiks see ka tänapäeval nii olla. Väga sage on ristivanemate ja -laste puhul õhus pelgalt vaid küsimus, et mida ristimisel või sünnipäeva puhul kinkida. Kristlik ellusuhtumine ja filosoofia oleks kena vundament, mida ristivanemad võiks oma valitutele edasi anda. Näiteks ära löö teist, kui sind lüüakse vaid … oma vanematel võib olla vahest raske sellist sõnumit lapsele, olgu noor või vana, edasi anda.
Minu läbisaamist Patricku ja Pärliga on alati kandnud suur seesmine soojus ja usaldus. Loodan, et nad tunnevad ennast minuga väga turvaliselt ja mina ei unusta hetkekski, et just Jumala poolt oleme üksteisele antud. Juba väga noorest east saadik on nad ülesse näidanud suurt lugupidamist ja sõprust minu vastu – olen püüdnud samaga vastata. Vahest läheb küll kulm kipra, näiteks kui uus kruus põrandale kukub – ent siis tasub mõelda selle peale, kust ja kuidas need lapsed on minu juurde jõudnud ja kuri meel lahtub.
Otse loomulikult on nende jaoks alati põnevam olla koos “onuga”, sest ta räägib huvitavaid lugusid ja teeb igasugu riukaid – isa ja emaga nii ei saa. Mäletan isegi oma lapsepõlvest, et onude ja tädidega koos oli alati nii põnev, neid kuulata ja nende tegevustest osa saada või neid vaadelda, sest see oli teistmoodi ja põnev. Eriti laste komme vanemate inimeste juttu pealt kuulata, kuigi isegi pooltest väljenditest aru ei saanud. Vahel isegi nii, et suunurgast kippus midagi põrandale tilkuma uudishimust.
Õde-venda Patrick ja Pärl on varajasest noorusest meie kohtumistel ülesse näidanud väga kristlikku käitumist. Kahtlemata on selles oma suur panus vanematel ja õpetusel. “Toitu tuleb jagada,” on Patrick öelnud pakkudes mulle oma friikartuleid, kui minu praad on restoranis pisut kauem viibinud. “Ma annan oma mütsi sulle,” teatab Pärl, kui märkab, et eredast päikesepaistest hoolimata olen olnud “paha laps” ja ilma mütsita õue tulnud. Selliseid juhtumisi ja lugusid võiks veel poognate kaupa ritta seada.
Oluline on, et tunnen neis olukordades väga suurt ligimesearmastust. See ongi meie “kolmainsus” – mina, Patrick ja Pärl. Ka minul ununevad koos olles mured ja hädad, millega ehk täiskasvanud sageli ennast ilma põhjuseta koormavad ja tunnen, et võiks veel enamatki usaldada Issanda kätte. See oleks sõnum kõigile ristivanematele: uskuge ja usaldage, ristilapsed on meile antud. Ristilapsed ja ristivanemad – see on püha ja oluline jumalik seos. Meil kõigil on kanda oluline ühendus: seos, mis ei ole sündinud vaid lihast ja luust. Ristilapsed ja vanemad on perekond Jumalas.
Aga lõpetuseks …
Mul on ka kolmas armas ristilaps Gerli, kes suudab juba iseenese eest siin ilmas seista, ennast katta ja toita, aga kuna Tema vaid oma käitumisega on multifilmitegelane vahest või kujutab tema elu kentsakat joonisfilmi, siis temast kõnelen järgmises loos ja järgmine kord.
Riivo Vään, 42aastane luterlane, Kambja koguduse liige.
Kevad 2018