Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Minu ristiema
Ristiema Mare on mul alati olemas olnud. Ja alati samasugune ka. Ikka tuleb ta kiirel sammul kuskilt, valge mütsilotu peas, seljakott seljas, terav pilk silmis ja sinilillekimp pihus. Noh, viimast küll enamasti siis, kui ta jälle mõnele tähtpäevale mõned nädalad või kuud hiljaks jääb. Aga see ei ole üldse oluline. Sest Mare on ajatu metshaldjas. Mitte selline teravate kõrvade ja puhvis kleidiga sahmerdis, vaid tõeline looduslaps – puhaste mõtete ja selgete tõekspidamistega.
Kui ta parajasti kuskil metsas marju korjab ja minuga ei ole, siis on mõni tema kaart või raamat alati lähedal. Igas neist on ka tema käekirjaga lisatud paar rida, mis Marele hetkel just kõige õigemad tundusid. Ja kui hiljem raamatu uuesti kätte olen võtnud, pean tõdema, et need read on endiselt need kõige õigemad.
Olgugi, et „Väikest Printsi“ lugesin tegelikult päris teadlikult alles mõned aastad tagasi, on Mare kaudu mulle alati selge olnud, et just südamega näeme hästi. Mare ei ole kunagi minu kuuldes millegi kohta halvasti öelnud, küll aga tuleb talle vahel selline naljakas krimpsus nägu pähe ja huultelt libiseb „ma ei tea nüüd …“, olgu siis jutuks läbi kaubanduskeskuse teatrisse minek või mõni teine uuema aja veidrus.
Kuskilt sügavalt-sügavalt tulevad meelde tuhksuhkruga jõhvikad ja ahjus tehtud võileivad, mida sõime telekast mingit igavesti kestvat seebikat vaadates. See võib olla ka mingi mälusegadus, sest Mare on üldiselt ikkagi kultuurne inimene ja rohkem kui temaga ei ole ma kellegagi teatris käinud. Päris esimesi lavastusi ma ise ei mäleta, see-eest kuulen veel tänaseni sellest Toominga-tükist ja tõsi, meenutan nii Reearuud kui rosinapuud.
Mare õpetas mulle, et metsas kõndides tuleb vaadata, et ka su taga kõndiv inimene okstega pihta ei saaks. Õpetas arvestama ka sellega, mis ei ole ilmselge. Ja see võib vabalt olla kõige tähtsam õpetus üldse.
Eva Üprus, 30aastane psühholoog Tartu Maarja tugikeskuses ja projektijuht Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudis. Luterlane.
Kevad 2018