Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Mina ristiemana
See, et sain ristiemaks oli rõõmustav ja hirmutav, sest vastutus oli hiigelsuur.
Kui Eenok Haamer oli Eva ristinud, siis tulime kirikust välja ja ristimisvesi visati vastu kirikuseina. See oli kummaline kogemus. Vaatasin taevasse ja seal süttis just üks täheke. Olin lummatud. Meenuvad meie ühised jalutuskäigud mere äärde, väike Eva tegi alati kõikidele lillekimpe ja alati nimetas, kellele see just tuleb – see andmisrõõm on temas tänini. Ja Eva öeldud ’peris veike’ on just see väljend, mis meenutades südame soojaks teeb.
Kord lugesin talle ette „Väikest printsi“ ja kui olin jõudnud kohani, kus madu tagasi tuleb, palus Eva, et ma enam ei loeks, et ta teab, mis järgneb. Ta tunnetas, et tuleb midagi kurba.
Nii palju imelisi hetki on Evaga seotud. Meenuvad jõulud meie perega. Viieaastane Eva oli endale selgeks teinud, et jõuluvana ei ole olemas. Siis helises uksekell ja jõulumees astus uksest sisse. Eva läks näost valgeks. Jah, jõuluime ikkagi ON. Ma ei tee enam piparkoogist loomi, sest Eva ütles, et neid ei tohi süüa. Nüüd vaid majad ja kuused.
Palju seob meid teatriga. Ka väga väikesena oskas Eva kummaliselt õigesti esitada küsimusi ja teha märkusi.
Mina olen koos oma ristilapsega kõvasti kasvanud, saanud olla uuesti osaline tema maailma imelises usalduses. On õnn olla selle hapra, vapra, imelise lapse jaoks olemas. Olen kohe peris tänulik.
Mare Riimets, 75aastane eesti keele õpetaja.
Kevad 2018