Kõikidele ristilastele mõeldes

Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.


Kõikidele ristilastele mõeldes – et me kodukirikute kellad taas heliseksid hellalt!

„ … et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimese armastuse tegusid!“

(Ilm 2,4b.5ab)

Kirgas talvehommik puistas oma rahulikke helbeid Tarvastu kirikuesisele platsile, mida ääristasid vanad, hobustest parkunud lasipuud. Need olid kulunud rõõmsatest töödest ja andsid märku oma sajanditaguste hiilgeaegade vaiksest lõppemisest. Üha harvemaks jäid hobuvankrite kirikukülastused tavalistel pühapäevadel. Üksnes jõulude ajal oli veel kuulda aisakellade uhkeid helisid, mis krudisevatel külateedel saatsid saanide ettevaatlikke sõite oma esivanemate kaunisse kirikusse. Selle aja „reliikviateks“ olid ja on tänaseni ühekäelise tisleri haavapuust voolitud inglid, mis asetsevad puidust altari kohal ja tornikella sügav-mahlane heli, mis kostis mu lapsepõlvekoju iga ilmaga ja pea igal päeval.

Kasvasin kellahelinaga

Kasvasingi koos selle helinaga, mille kõla valjenes aastatega mu südame salajasematesse soppidesse. Kiriku torn paistis kindla kaarega mu lapsepõlvekoju – Mustla väikelinna (1938-1979) Posti tänava majja number 61. See imelik torniga ehitus on saatnud mind kogu elu, kuidagi nagu teise koduna. Kui hiljem õppereisidel külastasin Soome, Norra, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa või Inglismaa kirikuid, siis tundus, et astusin ka neisse nagu koju, mida  täitsid „inimesekssaamise loo“ lihtne ja hingetõstev atmosfäär.

Enesega kohtumine või tuttavaks saamine huvitas mind toona eriti. Kallid Mustla keskkooli kaaslased teavad paremini pajatada nendest minu kasvuraskustest, tempudest ja painajatestki. Paljud neist imestavad tänaseni, kuidas selline „kaak“ üldse kiriku rüppe vastu võeti. „Punaste jäljeküttidena“ (koos minuga Aire Kukumägi, Eike Allik, Kalle Kadakas ja Tiit Tilk) uurisime 1975. aastal meie kodukandist pärinevat kontradmiral August Rulli (1898-1968, oli Tarvastu vallas sündinud Nõukogude Liidu meresõjaväelane, kontradmiral) elukäiku. Ta ristiti Tarvastu kirikus ja juhtis II maailmasõjas Mustamere punalaevastikku. Ei võinud keegi aimata, et kõik Mulgimaalt pärinevad admiralid (J. Ludri, J. Green ja K. Kübar) langesid Stalini ränkade repressioonide alla.

Tarvastu kellamees

Võib-olla jäljeküti uudishimu tõigi mind peale keskkooli vaevalist lõpetamist, auväärse kodukiriku kellamehe ametisse. Kirik oli siis parim paik enda leidmiseks ja rahunemiseks. Õpetaja Harri Haamer õpetas mulle kohalikku kellamängude traditsiooni. Kõige tõsisem ja kaunim oli äsjalahkunud inimestele hingekella löömine: selle löökide intervalliks pidi olema kümme sekundit. Matuse- elik leinakella löökide intervall oli viis sekundit, pühapäeva sissejuhatava ehk laupäeva õhtukella (kell 18.00) kellalöökide intervalliks üks sekund ja jumalateenistuste algus- ja lõpukellade intervalliks pisut vähem kui sekund. Laulatuste- ja muude pühade kellad pidid kostma rõõmsate ning uljatena.

Kiriku lääneosas asuvas tornis – kohe sissekäigu kohal –  ulatusin kinni võtma köiest, mille teine ots oli seotud kella korpust hoidva kangi külge. Nöörist sikutades hakkas kiikuma terve kell. See hoidis ära tila lööki ühele ja samale kohale, et korpus ei mõraneks. Pikemale pingile asetasin gooti kirjas „Uue lauluraamatu“ (välja antud 1907) ja kui inimesi läheduses ei viibinud, siis sain harjutada möödunud pühapäeval kõlanud koraalide laulmist. Nendel paljudel kordadel, mitme aasta (1979-1983) jooksul kostis hirmkõva kellamehe veelgi kõvem laul küll naabruses kudrutavate tuvide ja varesteni. Kiriku ühes korstnana kasutatavas apostlitornis elas aga väga targa näoga ruske kakk, kes samuti oli vägagi häiritud nii kummalistest torni-aariatest kui ka kellamängust.

Kord ühe lihtsa memme matuse eel otsis mind käärkambrist üles maestro Veljo Tormis. Ta palus väga sõbralikult, et seekord lööksin kogu leinateenistuse aja matusekella iga kaheksa sekundi järel. Veljo orelil mängitud eesti rahvaviisid olid itkud emale. Kuusalu organisti pojana hoidis ta rangelt oreli helisid vaos, viisaka ja mõõduka valjusega. Hea ja aupakliku tahtmise korral kohtuvad orel, kirikukell, lauluraamat ja regilaul kirikus väga omaselt mõjuva ja loomuliku harmoonilise tervikuna. Seekord lõppes matus kirikus Maimu ja Harri Haameri dueti laulmisega. Nad esitasid Marje ja Peeter Singi „Saada mind üle silla klaasmere rannale“. Tajusin kiriku muutumist päriselt tõeliseks sillaks kahe maailma vahel.

Ristiisaks saamine

Naasen nüüd selle loo algusesse ehk 1980. aasta pühapäeva talvehommikusse, kus taevast puistati lund nagu veskist. Lükkasin labidaga lund, et kirikulised pääseksid Viljandi-Võru maanteelt teenistusele. Ootamatult kihutas soliidne kirikuõpetaja oma säriseva jalgrattaga kiriku juurde ja teatas hõisates, õnnelikult hingeldades nagu tõeline poiss: „Peeter! Poola rahvas tõusis üles! Kaugel pole enam aeg, kus meiegi saame lüüa selja sirgeks.“

Muidugi ei teadnud me, et Eesti vabanemine võtab aega pisut üle kümne aasta ja Harri ei näegi trikoloori taasheiskamist Pika Hermanni torni. Küll aga oli ta surmkindel, et vale vajub, tõde tõuseb ja kirikus uuesti sündiv rahvas võib leida taas oma juured ning hinge elu Issanda rüpes. Samuti ei teadnud me, et enne seda vangistatakse preestreid, pastoreid (H. Mõtsnik, K. Raave, P. Kaldur, V. Salum, A. Kiir), mõrvatakse (H. Meri) ja „tõrvatakse“ erinevate süüdistuste ja šantaažidega palju tublisid kirikuõpetajaid.

Selle päeva üllatused ei olnud veel lõppenud. Alanud jumalateenistuse eel küsib Taat (Harri Haameri hüüdnimi), et kas oleksin nõus hakkama ristiisaks. Olin kohe ilma mõtlemata nõus, teadmata mis kohustused (lähisugulaste ringi kuulumine; ristilapse elus osalemine; hooliv toetamine jne) see endaga kaasa toob. Andrus oli kena rõõmsameelne ja väga usaldava olekuga 6aastane poiss. Seisin ristimise ajal ta kõrval, et tal oleks julgem ja turvalisem. Vanaema oli vist oma lapselapse kuidagi salaja toonud kirikusse ja sama ootamatult nad ka lahkusid.

Palvetöö

Nüüd jäi minu ülesandeks palveveskite või palvekätetöö, et inglid saadaksid seda poissi tema maisel rännakul. Mida aeg edasi, seda enam tuli mu kõrvale uusi ristilapsi. Mõne aasta pärast sain omamoodi „vaderiks“ lapsepõlvesõber Kallele, kes oli samast „kärbsest“ puudutet, mis minagi. Taat oskas meid „ära rääkida“ ja mõjus ka see „miski“, mis lisas erilise õhustiku kiriku ja kristlaste ümber.

Sageli kohtasime Kallega kirikutes sama patuseid inimesi nagu me ise. Tajusime vahel teravamalt, siis tuhmimalt, et meid kannavad tõesti kellegi palvekäed, inglite või haldjate ülitagasihoidlikul elik märkamatul moel. Küsimus ongi selles, kas leiame üles meisse ristimises peidet (külvat) sõnumi ülestõusmise väest? Jäime meiegi ootama, et keegi „hea onu“ või väline abikäsi sekkub ja aitab meid igas asendis või olukorras.

Abikätt taevast aga ei tulnudki, kuna olime ise laisad end muutma ja tegema seeläbi häid tegusid. Ei jäänudki muud üle kui riskida ja paluda Andrusele ja paljudele teistele ristilastele Püha Vaimu appi saatjaks ja hoidjaks. Muidugi sellest üksi ei piisa, kuid see olevatki Taadi sõnul vähim, mida saame teha. Usaldasin seda tõotust aastaid.

Taaskohtumine

Ühel suvepäeval tuli Kolga-Jaani pastoraati kena pikk mees. Möödunud oli 37 aastat ja ta pidas oluliseks mind üles otsida. Tervitasime ja suure rõõmuga avaldas Andrus oma „saladuse“. Ta on elus, tal on perekond, kes elab veel Saksamaal ja ta ostis talumaja Parika rappa Tänassilma jõe äärde plaanides seal kanuumatkade turismitalu arendada. Palvetasime koos vaiksel ja viisakal moel, et tänada Isa, kelle käest tuleb meie päevade mõõt ja juhtimine. Andrus teadis, et ka kui tema ristiisa polnud füüsiliselt lähedal, siis vaiksetes palveohkamistes on temaga terve pilv Jumala tunnistajaid (Hb 12,1): olgu need siis suurlinna tuledes veiklevad tuvid, kakud kusagil puuõõnsuses või „juhuslik“ teekaaslane Parikal.

Ristiusu sügavat sisu on esmapilgul kerge taibata, raskem praktiseerida. Peame ületama eneseloodud võrke ja püüniseid ja piibel ei anna tõe definitsiooniks niisama juhuslikult vabastava väe (Jh 8,32). Kindlasti antakse ka teadmine, et me pole kunagi, ka kõige üksildasemas paigas täiesti üksi või koguni unustet. Meiega on alati kellegi mõtted, märgilised seosed või mälupildid – ikka hääd ja õiged, mõnikord saadet (risti)vanematelt või muidu näiliselt juhuslikelt kohtumistelt.

Juhuslikkuse mõõde puudub piiblis! Saagu ristitud inimesest tulevikus kas admiral, põllu- või kellamees! Juhtugu meiega, mis iganes! Tähtis on, et me pole kunagi üksi, ega ülearused, juhuslikud mängukannid kellegi kätes, teiste „paremate“ ja „tähtsamate“ vahendid või objektid. Meie endi kätes ja südames on tuhanded võimalused luua, ehitada, toetada ja kaaslase jaoks alati olemas olla. Õnneks saamegi ristiinimestena ennast võrrelda üksnes Temaga, kelle külge meid on poogit elik ristit. Kui usume, et oleme osake Jumala armastuse plaanis, siis saavutamegi need esimesed teod, millest kõneleb nägija Johannese Ilmutuse raamatus. Ja kodukiriku kell on taas nii sügavalt kõlav, et inspireerib sulnilt meie inimlikele mõtetele, jumalikke seoseid ja üllatavalt viljakaid võrseid mõnusas elusamuses.

Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.

Kevad 2018

Fotol: Peeter Parts koos ristipoeg Andresega 2020 kevad. Erakogu

Kasutaja Peeter Parts foto.