Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Au või vastutus?
Sündisin 1942. aastal Narvas. Olen 10-lapselise pere viies laps. Narvas sündis veel minust aasta noorem õde. Meid kõiki ristiti mõnekuusena. 1944. aastal jõudsid lahingud taas Eestimaa pinnale. Sakslased ajasid kõik tsiviilelanikud linnast välja. Meie pere ehk ema ja isa kuue alaealise lapsega, kellest vanim üheksane ja noorim aastane, hakkas liikuma Virtsu poole. Lootus oli pääseda Rootsi. Oli keeruline aeg. Liikumine toimus tänu vastutulelikele talumeestele hobustega. Enne randa jõudmist jõudis sõjalaine meile järele. Pärast mitmeid seiklusi jõudis pere Pärnusse. Pärnus on sündinud minu kolm õde ja üks vend. Ajad olid muutunud ja neid ei ristitud, kuna vanemate hirm küüditamise ees oli suur. Ka vanemate laste leeriskäimisest ei saanud juttugi olla.
Kui 25. detsembril 1964. aastal abiellusin, siis abikaasa vanemate soov oli, et meid ka laulatatakse. Nii pidin saama leeriõpetust. Kuna töötasin koolis õpetajana, siis toimus see salaja. 9. jaanuaril 1965. aastal mind Tallinna Piiskoplikus toomkirikus konfirmeeriti ja pärast seda meid Liiga ka laulatati. Lii oli varem Kose koguduses leeris käinud.
1965. aasta lõpus sündis meil poeg. Ristisime ta järgmisel suvel koos abikaasa õetütrega, kellele paluti meid abikaasaga ka ristivanemateks. Meie esimene ristilaps on nüüd 53aastane, viie tütre ema ja kümne lapselapse vanaema ning elab oma suure pere elu.
Ajad muutusid, Eesti taasiseseisvus. Ühel Keskpaikade suguvõsa kokkutulekul ristiti Karuse kirikus kõik seni veel ristimata täiskasvanud ja lapsed. Nii sai meist abikaasaga noorema venna viiele lapsele (poeg ja neli tütart) taas ristivanemad.
Kolm aastat tagasi käis, kui olin juba Kosel ametis diakonina, üks venna tütardest koos abikaasaga Kose kirikus leerikoolis. Ristitütre abikaasa oli ristimata, nõnda et ristisin ta ja leeritasin nad Kosel. Nende tungiv soov oli, et vaimulikust ristiisa nad laulataks. Peapiiskopi loal saingi seda Karuse kirikus teha. Karuse kirikus just sellepärast, et seal oli vennatütar ristitud.
Vend on Tori koguduse liige. Tema lapsed on kõik käinud pühapäevakoolis. Nüüd on nad täiskasvanud, kõik kõrgharidusega. Olen olnud nendega pidevalt kontaktis.
Minu seitsmes ristilaps Andreas elab Kosel ja temaga on mul eriline side. Ta isa oli meie poja klassivend ja olin tema usuletuleku tunnistajaks. Nüüd on ta aktiivne koguduse liige. Poeg ristiti 2002. aastal. Tänavu lõpetab põhikooli. Olen tema juures käinud jõulupühade aegu ja igal sünnipäeval. Andreas võtab koos isaga osa kiriku talgutöödest, käib muudel üritustel. On koos segakooriga teeninud kaasa jumalateenistustel.
Olla ristivanem, kas see on au või vastutus? Leian, et see on suur au ja veel suurem vastutus. Olen alati püüdnud kursis olla ristilaste tegevusega. Ka siis, kui nad elavad kaugel. Pesamuna Andreas on sirgunud noormeheks minu silme all. 31. mail saab ta 16aastaseks. Kindlasti lähen ka tema kooli lõpetamisele.
Rein Keskpaik, EELK Kose koguduse diakon, 76aastane. Töötanud 40 aastat Kosejõe koolis õpetajana, Kose valla aasta isa 2017.
Kevad 2018.
Foto1: Diakon Keskpaik laulatamas oma ristitütre abielu. Erakogu
