Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Minu ristiema Maka
Ma olen ateistlikust perest. Jumalast räägiti meie peres peamiselt kultuuriloolisest aspektist lähtuvalt ning kirikus käidi vaid kontsertidel. Piibel oli meil olemas, kuid seda loeti kui ajaloolist juturaamatut, seda eksegeesimata (tõlgendamata ja seletamata – toim.). Usu suhtes olin ma täielik ignorant.
Oma tulevase ristiemaga kohtusin sajandivahetusel töö asjus. Ta on pikk, tumedate juustega, sale ja sihvakas naine. Tema nimi on Maka, mis on gruusiakeelne vaste Mariale. Sõbrunesime.
Tööga seoses külastasin mitmel korral oma tulevase ristiema kodumaad. Esimene kord oli talvel. Just oli lõppenud rooside revolutsioon, linn oli räämas ja inimesed silmanähtavalt pinges, kuigi külalistele püüti näidata rõõmsat nägu ning pakkuda neile kõikmõeldavaid hõrgutisi ja elamusi.
Maka viis mind Tbilisist välja, vana pealinna Mtshetha lähistel jõe harunemiskohas mäe otsas asuvasse Jvari kirikusse. Sel ajal olid rekonstrueerimistööd veel väga alguses, kirik oli täiesti tühi peale suure puust risti ja paari ikooni tagaseinal. Maka rääkis mulle õigeusu rahumeelsest saabumisest Gruusiasse, Gruusia ajaloost, kuningatest, võitlustest ja kultuurist, mis on lahutamatult õigeusuga seotud viimased 1500 aastat.
Kuulasin Makat ja vaatasin kirikut, mis on nii vana, et kivid on vajunud ühtseks monoliidiks, kus on seisnud kümneid generatsioone uhkeid mustasilmseid grusiine, täpselt nagu Maka isegi. Tahtmatult külvatud seeme hakkas minus tasapisi idanema. Pilt vanast kirikust, selle kividest ja tuhmunud ikoonidest seisis mu silme ees aastaid.
Tulin sinna veel mitmeid kordi tagasi, lasin seemnel idaneda, kuni ühel päeval tõusin kindla teadmisega, et see on minu koht ja soovin sinna kuuluda. Ma ei teadnud õigeusust rohkem, kui Maka mulle rääkinud oli ja mida tema ja tema kaaslaste elus nägin. Aga see, mis ma nägin, tundus mulle hea ja õige.
Ühel kevadel läksime Maka perega uuesti Jvari kirikusse, kus Mtshethast tulnud preester mind ristis. Maka ütles minu nagu sülelapse eest gruusiakeelse usutunnistuse. Religioosses mõttes ma sülelaps olingi. Üksikud tüütud turistid tegid taktitundetult pilte ja märkamatult oligi alanud minu uus elu. Maka ei lugenud mulle teoloogilisi loenguid, kuid ma õppisin temalt nii, nagu õpivad lapsed oma vanaemadelt – selle järgi, kuidas ta käitus, kuidas risti ette lõi, millise pilguga vaatas ikoone, kuidas rääkis eestpalvetest, millisel toonil rääkis oma patriarhist.
Teoloogia tuli aastaid hiljem, kui seemne idanemine ajas mind usuteaduse instituuti ja sealt edasi ülikooli teoloogiat õppima. Mu esimene juhendaja andis mulle sissejuhatuseks 2000 lehekülge õigeusu teoloogiat lugeda ja ütles, et loe see läbi, siis saad aimu, kui vähe sa tead ja kui palju geniaalseid inimesi on õigeusust kirjutanud. Lugesin, käisin ka kirikus katehheesis. Sain teada, et ma tõesti mitte midagi ei tea.
Ülikoolis intervjueerisin oma uurimistöö tarvis ligi 60 õigeusklikku, sealhulgas paarikümmend vaimulikku. Mul oli harukordne võimalus saada 20 erinevat katehheesi tundi, millest mõni oli Kreeka, mõni Vene, mõni lausa esoteerika mõjudega.
Ma kuulsin palju liigutavaid, pedagoogilisi, mõtlema panevaid lugusid. Kuid ükski neist vaimulikest ei olnud mulle nii suureks eeskujuks kui Maka ise, midagi otsesõnu Jumalast rääkimata, veelgi vähem dogmaatikast, iga verelible temas õigeusklik selles katkematus õigeusklike generatsioonide jadas, mida pole suutnud murda nõukogude ateismipropaganda ega muslimite vallutused. Selliseks nagu tema, olen ma mõelnud, saavad minu lapsed alles õige mitme põlvkonna pärast.
Dr Liina Eek, 46aastane õigeusklik. Töötab Eesti Teadusagentuuris programmijuhina. Bioloogia (2002) ja usuteaduse (2017) doktor.
Kevad 2018