Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Läti ristiisa
1980. aastate teisel poolel kuulasin oma emaema nõu ning lasin end ristida. Olin juba põhikooli lõpetanud (1989). Mu isa hea tuttav praost Harald Meri võttis mind jutule ning sõnas, et tal on leerikooli tunnid peagi läbi saamas, ent ei ole probleemi. Saan ühineda. Kuigi olin juba suur tüdruk, oli mul siiski soov, et mul ka ristivanem oleks.
Sõitsime jaanipäevaks Lätti sugulastele külla. Mu isapoolne vanaema on pärit Riia lähedalt. Seal elas vanaema onutütar, tädi Anni, kelle poeg oli aastaid Riia ülikoolis keemia alal õppejõud. Tunnustatud pedagoog, kelle käe alt võrsus üks Läti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskoppe. Ka mu tulevane ristiisa Martin (tal oli kaks nime, nõukogude ajal ei saanud passis kaks eesnime olla ja seepärast oli ta koduses pruugis Martin, tööalaselt tunti teda Valdis Drinkina) tundis pedagoogitöö kõrvalt üha enam huvi teoloogia vastu ning oli ordineeritud Sece koguduse õpetajaks. Seega justkui topelt õpetaja! Rääkisin oma soovist onu Martinile. Ta imestas natuke, aga oli nõus mulle ristiisaks hakkama.
Juhtus veel nii, et praost Meri justkui aimates oma saatust, viis läbi vist aegade suurimat ristimistseremooniat Türi kirikus. Ta veenis ka mu vendi ning vennanaist ristimisele tulema ning järgmisel päeval kohe kõik leeri kah! See tuli küll natuke ootamatult, ent mõtlesime, et mis siis ikka. Kui nii, siis nii.
Ristimispäeval tuli Lätist kohale ka mu ristiisa. Kirikus hoidis ta mu lähedusse. Pärast muigas, et sa ju suur tüdruk, aga eks ikka peab ligi olema niisuguse sündmuse puhul. Ja veel naeris, kui teada sai, et järgmisel päeval meie leer on – ristiisa 24 tunniks! Kõlab nagu opereti pealkiri! Aga kuidagi niimoodi see läks. Mu ristiisa oli väga huvitav, erudeeritud ja hooliv inimene. Alati päris ta minu käekäigu järele ja tuli Türile meile külla, kui lõpetasin keskkooli.
Kord saatis ta mulle 10 latti. Sõnadega, et no võib-olla tahab tüdruk kingi või kleiti või midagi osta. Lätis oli latt vast paar aastat alles käibel olnud, oli väga suur raha. Ma hoidsin seda ega vahetanud kroonideks. Ühel kevadel sõitsime emaga Riiga ning mul oli minu 10 latti kaasas. Ja sellel sõidul ma tegingi ostu – hõbedast Namejse sõrmuse. Hiljem, kui ristiisa meile Eestisse külla tuli ja talle näitasin oma ostu, vaatas Martin sõrmust ning justkui klomp tuli kurku. Ta rääkis kui olulise asja olin endale saanud. See põimitud hõbesõrmus on lätlastele väga oluline. Ükskõik, kus maailma otsas sa kohtad sellist sõrmust, tead – see on kaasmaalane (lätlane), Lätiga seotud või Lätit armastav inimene. Sain aru, et paremini selle kümnelatisega ei oleks saanudki minna.
Möödusid aastad ja hakkasin mehele minema. Tulevase abikaasaga arutasime, mismoodi see sündmus peaks välja nägema. Olime kindlad, et kiriklik laulatus tuleb ainsana kõne alla (1998 oli viimane aasta, kui pidi tingimata ka perekonnaseisuametis enne laulatust käima). Soovisin, et mu ristiisa meid laulataks ja mu tulevane abikaasa oli sellega nõus. Tseremoonia Tartu Peetri kirikus viisidki läbi õpetaja Villu Jürjo ning mu ristiisa õpetaja Martin Drink.
Onu Martinil oli natuke mure, et mis keeles ta peaks kõnelema: saksa, vene, läti? Eesti keelt ta ei osanud, peale mõne fraasi. „Muidugi läti keeles!“ oli minu vastus. Nii oligi meil väga tore pulmapäev kakskeelse teenistusega. Altaris teenis õpetaja Jürjo albas ning õpetaja Drink mustas rüüs, altari ees olime meie – pruut valges ning peig mustas. Päris omapärane kukkus välja. Pärast mu ristiisa imestas, et miks Eestis vaimulikud valges rüüs on. Lätis olid luterlikud õpetajad vähemalt toona väga konservatiivselt mustas talaaris.
Mõni aasta hiljem sündis meile tütreke. Soovisin, et mu ristiisa teda ristiks, ent ta oli sattunud haiglasse. Helistasin talle ja rääkisime pikalt. Kõne lõpul ütles Martin, et tema kahjuks enam ilmselt minu soovile ei saa vastu tulla. Mõned nädalad hiljem tuli piiri tagant kurb teade …
Minu jaoks tähendab ristivanemaks olemine sidemete tugevdamist. Ükskõik, kas inimene on siinsamas kõrval või kaugel. Ikka on hea, kui keegi mõtleb ja head soovib ning on soe kellelegi mõelda ja temalegi parimat soovida.
Olen ise ristiemaks oma kahele vennatütrele. Mõlemad on juba täisealised. Nende kasvamise aeg sattus ajale, kui ise olin veel tudeng või oma pere loomise saginas. Seega ei olnud minu mõju ega võimalused nende kujunemisele märkimisväärsed. Tänapäeval ei ole ristivanema praktiline külg ilmselt sedavõrd tähtis, kui see oli varasematel aegadel, mil ristivanema roll oli justkui tagavara lapsevanema oma juhul kui … Haigusi oli ju siis palju, surma ka.
Praeguses materiaalsusele suunatud maailmas mõtlen: peaasi, et oleks hoolivust, tähelepanu ja huvi lapse käekäigu vastu. Ei pea lapsi üle külvama kingitustega. Väike tähelepanu, küsimine, et kuidas sul läheb, sõbralik silmavaade – on ehk olulisemgi.
Liina Lõhmus, 46aastane luterlane, Rahvusarhiivi arhivaar.
Kevad 2018