Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Lugu vaderist
Kui ei oleks käimasolevat vaderite lugude kogumist, siis järgneva viiksin päris kindlasti oma tagasihoidlikku hauda kaasa. Olen väga tänulik, et saan seda teiega jagada ja ehk on mõtteainet laiemaltki.
2004. aasta võidupühal toimus Tallinnas Eesti kaitsejõudude vahipataljonis pidulik rivistus, kus väeosa ülem andis üle kaitseväelastele uued auastmed, nende hulgas ka mulle kui väeosa kaplanile kapteni pagunid. Leitnandi omad võttis major Brus kenasti maha ja pani õlgadele need neljatärnilised. Põhjust ei selgitanud keegi, ju siis oli seda lihtsalt vaja.
Presidendi kaardiväes teenimine nõuab sõduritelt topeltkoormust ja vastutust, sest pärast sõduri baaskursuse lõppemist järgneb vahtkonnateenistus Kadrioru presidendilossis. Kaplaneidki vajatakse siin tavalisest enam, kuna mured ja rõõmud käivad ikka koos.
Sellel aastal paiknes üksus Rahumäe teel, umbes poolteist kilomeetrit enne samanimelist surnuaeda. Elasin Tondi endise sõjakooli lähistel, Juurdeveo tänaval asuvas ohvitseride sõdurikodus. Olime seal eelmisel õhtul mitme kaasvõitlejaga tähistanud aukõrgenduse saamist ja seetõttu möödus rivistus mitte just kõige sujuvamalt.
Suur imestus tabas mind kui jõudsin oma kasarmu tuttavasse koridori, mis asus kõrvu meeldiva ja targa tsivilistist psühholoogi Merle omaga. Viimane armastas katsetada minu peal igasuguseid kliinilisi- ja psühholoogilisi teste, et hoida end vormis. Minu kabineti ukse taga istus otsustavalt kena memm, kel rätik peas ja süles ridikül. Kas tõesti testib psühholoog mind seekord soliidse prouaga?
Ehkki daami vanusele pole viisakas viidata, siis mainin siiski, et proua oli auväärses eas. Kohata väeosa territooriumil memme pole just igapäevane ja tavaline. Kutsusin ta sisse ja kuulsin üsna veidrat lugu.
Olgu tema nimeks Salme. Ta teatas väriseval häälel, et kõnnib pea iga hommikul meie väeosast mööda. Üsna sageli kuulvat ta meie sõdurite vahvat laulu, pataljoni hümni: „Jää vabaks Eesti meri!“ Kuna ta elavat Rahumäe surnuaia kõrval, siis mõnikord teeb ta põike ka surnuaeda. Hiljuti kohtas ta aga ühe hauaplatsi juures kummargil nutvat meest.
Salme kõnetas teda küsides, kas on mõni lähedane taevasesse koju kutsutud vms. Mees vastas, et tema ise on koju jõudnud kaugest Austraaliast ja istub siin oma vana sõbra haual osundades võsastunud risuhunnikule. Ta teatas, et seal puhkab tema lapsepõlvesõber Ambla kihelkonna Pirsu külast pärit Viktor Oxford, kes oli mitmekülgne muusik, graafik ja näitleja, muuhulgas ka „Jää vabaks Eesti meri“ autor.
Sain vihjest aru ja teritasin mõtteid, mida teha annab. Kuna kaplan allub otse väeosa ülemale, siis tõttasimegi koos staapi, et jagada juhiga seda piinlikku lugu. Major ei teinud pikka usutlust, ja peagi olime kolmekesi tema uhkes ametiautos ja sõitsime surnuaeda.
Selle idatiivas leidsimegi kõnealuse risuhunniku alt peaaegu uue mustast marmorist hauakivi, millele oli sisse raiutud nimi ja daatumid: 18.09.1893–15.02.1984 ja „Jää vabaks Eesti meri“ laulu autor Viktor Konstantin Oxford. Tänasime Salmet ja lubasime, et teeme omalt poolt kõik, mis meie võimuses.
Proua andmetel polevat Viktor Oxfordil järeltulijaid, seega puuduvat ka teadaolevad omaksed või sugulased, kellelt luba küsida haua koristamiseks. Küll aga teadis Salme, et Viktoril on ristipoeg – Eesti üks omalaadsemaid fotograafe Kalju Suur. Tema oligi antud kivi oma honoraride eest hauale toimetanud. Pidulik avamine aga lükkus määramatusse, kuna Kalju ise haigestus raskelt ja ei saanud kaua surnuaiale koristama tulla.
Ülem lubas kooskõlastada koristustööd linnaosa valitsuses ja nii see asi jäi. Möödusid kuud ja minulgi ununes lugu sootuks. Näen harva und, ent ühel ööl ilmus Salme mulle unes ja tõreles üsna kurjalt: „Lubasite vanainimesele, et teete platsi korda aga sinna see jäigi. Kas tõesti pean ise minema sinna puid saagima, langetama ja risu koristama?“
Ärkasin külma higiga otsaesisel ja seadsin kohe sammud väeossa. Oli pühapäev ja kõik ülemused puhkamas, välja arvatud korrapidaja. Ta andis mulle karnisoni arestikambrist salga venekeelseid sõdureid. Kirjutas neile tööloa ja sammusime kenas rivis vabasammu marsiga seitsmekesi surnuaia poole.
Puid me seal ei langetanud, küll aga tegime platsi puhtaks. Kärutasime liiva ja istutasime mõned krüsanteemid, mida kokad meile kaasa andsid. Sõdurid pärisid, et kelle platsi koristame. Saades teada, et siin puhkab meie väeosa hümni autor, oldi üsna jahmunud, ent rõõmsad samal ajal. Saadi aru, et teenistuses tuleb ette igasugu juhtumeid, mida ei saa planeerida või kooskõlastada. Sellega aga see lugu veel ei lõppenud.
Juba mõni päev hiljem helistas mulle Kalju Suur, kes oli väga õnnelik ja rõõmus, et talle tulid sõdurid appi. Meenutas ka oma ristiisa, kes oli väga elava ja intensiivse eluviisiga ja pidi sageli varjama oma seost antud lauluga ja nõukogude ajal hoidma väga madalat profiili.
Ellu jäämiseks töötas Viktor Oxford paljudes erinevates ametites, näiteks oli trükkal, arhitekt, tõlkija, muusik ja näitleja. Oma viimases nõukogudeaegses ametis maalis ta kaupluste akendele reklaame. Šabloone jms kasutades ei pakkunud see temale kindlasti täit rahuldust ja mõnu. Kristlasena teadis Viktor, et Jumala ees ausaks jäädes võib inimene teha mis tahes tööd – olgu see ka kõige põlatum või madalam.
Viktorit kiusati nõukogude ajal taga, teda vangistati mitmeid kordi. Samas suutis Viktor leida vaatamata saatuselöökidele aega ja tähelepanu oma ristipojale Kaljule, kes vallaslapsena pidi nooruses näguripäevi nägema. Kui oluline on, et meil on ristivanem, kes on sulle raskel hetkel toeks, asendades su isa või ema!
Pajatades nii oma ristiisast erinevaid lugusid, tuli Kalju mõttele, et peaksime hauakivi õnnistama. Minu hooleks jäi ajakirjanduse teavitamine ja vaimulik talitus. Kalju palus tuttaval kunstnikul Heinz Valgul oma kuulsa kõneosavusega sündmust kaunistada.
1.oktoobril 2004 kogunes hauaplatsile Kaitseväe orkestri tseremooniadirigent kapten Indrek Toompere koos oma vahvate pillimeestega. Kõlasid rahvalikud ja vaimulikud laulud ning Heinz Valk pidas kõne oma sõbra ristiisast. Hingepalve ja õnnistamistalitus peetud, kõlas seekord eriti võimsalt ja uhkelt kuulus laulupalve „Jää vabaks Eesti meri!“, seekord Eesti Meestelaulu Seltsi ühendkoori esituses. Surnuaia põlispuud mühisesid orkestritaktis kuidagi tänulikult: üks kaunis elulugu oli saanud väärika kooloni.
Hetkeks vaiksesse palvesse jäänuina selgines paljudele asjaosalistele lihtne tõsiasi: vaderite poolt toodud hõbelusikaid võetakse rõõmuga vastu, kuid liig sageli unustatakse omapoolne tänu neile ristivanemaile, kes on sinu eest palvevõitlust pidanud. Kaljo Suur oskas hinnata oma ristiisa mälestust kallimaks oma tervisest ja mainest. Usulise tagasihoidlikkuse ajal julges eesti tippfotograaf väärtustada oma ristiisa viimast puhkepaika.
Kultuurrahva tunnuseks ongi tundlik ja väärikas suhtumine oma eelkäijaisse. Üksnes siis on ka sõdurite rivilaulul sügavust ja kõla, kui teatakse selle laulu lugu ja tähendust. Ristivaderid ongi meie teisteks vanemaiks, keda loetakse kristlikku perekonda kuuluvaiks ja ühtlasi ka sugulasteks.
Kinkigu Taevas meile neid memmesid ja taate, kes mäletavad ja tuletavad meile meelde olulisi väärtusi, mida Euroopa rahvad kipuvad unustama. Tänaseks on see Rahumäe teel elanud memm leidnud oma sõmera unevoodi, aga tema hing on tõusnud sinna, kus „kodupinna metsad meil vastu kajavad …“.
Laulumeister Viktori mälestust peab vahipataljon nüüdsest paremini meeles, sest nende lipulaulu looja „kõnetus“ kostab selge ja lihtsana sealt Rahumäe Hiie idapoolsest otsast. Meie ülesanne on sängitada oma armsad pühasse mulda ja panna neile nimetahvel, sest sellest õpivad uued sugupõlved mäletama. Samuti on meie osa hoida oma lähedaste viimsed rahupaigad võimalikult korras.
Ka fotomees Kalju – Hillar Suur puhkab 2013. aastast Tallinna Metsakalmistul. Ehk on Rahumäel nutnud mees Austraaliast leidnud ka kusagil oma viimase puhkepaiga. Keegi on öelnud, et inimkond omab kollektiivset aju või vaimu. Selles loos ongi imetore, et saime anda oma tagasihoidliku panuse, et hoida elus ühe ristivanema ja ka oluline laulu autori mälestust. Jää vabaks Eesti meri!
Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.
Kevad 2018