PAIDE ARVAMUSFESTIVAL 12. – 13. august 2016

Olime Kirikute alal. Meie päralt oli terve ilus renoveeritud Paide kirik, selle ees telk ja plats ja teadetetahvel. Kirikusse püstitasime peapiiskoppide teemalise näituse – see sisaldab ka piiskopluse põhiväärtusi ja piiskopkondade ajalugu Eestis –, ja suurelt ekraanilt jooksid klipid: Avo Üpruse intervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga, eelmise aasta arvamusfestivali ja oluliste konverentside salvestised…

 

Meie kavas oli kahe probleemi tutvustus: perede elu võimalikkusest maapiirkondades ja (eks)vangide rehabilitatsioon. Viimane teema oli üleval veel vähemalt kahel laval – igal oma rõhuasetus. Vestlusringides osales aktiivselt ca 40 inimest, kirikust ja meie alalt käis läbi vähemalt 200, kes ka arvamusi avaldasid. Koguduse lahked prouad olid küpsetanud ja katnud imelised kohvilauad.

 

Elust maapiirkondades, keskendudes peredele…

 

Kas elu maal on üldse võimalik?

 

Kas perede elu maal on võimalik?

 

Kuidas lapsed selle üle elavad? Mida nad kaotavad – või hoopis võidavad?

 

Missuguseid teeenuseid peaks pakkuma, et elu oleks mitte ainult võimalik, vaid elamisväärne?

 

 

Juba meie probleemi püstitus –  perede elu võimalikkusest maapiirkondades – osutab, et oleme lasknud end stampidesse meelitada.  Paide suhtluse tulemusena peab probleemi ümber sõnastama.

Probleemiks ei ole elamine maal, vaid konkreetsed inimesed, pered oma võimaluste ja kitsaskohtadega. Ülekaalukalt oldi arvamusel, et maa ja linna piirid on praegu nii ähmased, et küsimust, kuidas lapsed maaeluga toime tulevad, on mõttetu esitada. Sõltub eelkõige perest, kuidas lapsed hakkama saavad. Iga peret, iga last tuleks analüüsida eraldi!

 

Keskkonnast tulenevad probleemid on üsna sarnased igal pool Eestis:  hõre bussiliiklus toodab rohkesti probleeme just lastega peredele, majanduslikud võimalused aga ei luba isiklikku autot omada; arstiabi kolib linnadesse ja muutub raskesti kättesaadavaks; pangautomaate on hõredalt, raha kättesaamine keeruline; kauplusi suletakse järjest. Kokkuvõtlikult – ühistransport on kriitika all praktiliselt üle Eesti.

 

 

„Järjest rohkem on üksikuid eakaid inimesi, kes on jäänud maapiirkonda, kus on kaotanud kõik elementaarsete teenuste kättesaadavused.”

Kaugemal tööle käimine sõltub suuresti bussiliiklusest.”

 

Perekonna teema sisaldab endas laia valikut erinevaid aspekte: vanemlikud oskused, lastetöö, põlvkondadevaheline suhe, mittetäielik pere, majandusraskustes pere, noorte iseseisvumine. Keskseks teemaks kujunes vajadus mitmekülgse ettevalmistusega spetsialistide järele, kes oskaksid nõustada, õpetada ja lepitada. Mitmed sotsiaaltöötajad tõid välja mure, et vanemad lihtsalt ei oska olla head vanemad, sageli ise ka pärit probleemsetest kodudest. Sellise kompleksteenuse järele vajadust kinnitasid enamus vestlusringidest osavõtnuid – maal ei ole küllaldaselt psühholooge ja sotsiaalpedagooge, kes probleemsete peredega töötaksid.

Siin on kogudustel suur tööpõld ees veel.Inimeste ootused on suured, aga kerkis ka küsimusi vaimulike ettevalmistusest sotsiaal- ja hingehoiutööks. Väikeste koguduste puhul napib ressursse ja korraldamisvõimekust. Suurem koordineeritus tuleks kasuks. Kogudustel soovitati osaleda jõulisemalt kohalikes võrgustikes ja omavalitsustel omakorda soodustada inimeste ühistegevust ja ettevõtlikkust.

Järelvalveta lapsed oli suur murekoht. Ema või isa või mõlemad töötavad välismaal, lapsed on omapäi. Õpetajad näevad näljas lapsi, kellel on rahagi, aga nad ei osta korralikku toitu. Ja kuna puudub vanemlik järelvalve, siis on ka õigusrikkumised kerged tulema. Ka siin oleks koguduste vabatahtlikel palju ära teha.

Toetused. Miinimumpalk ei motiveeri tööle asuma, seni kui saadakse erinevaid toetusi. Eriti halvasti mõjuvat lastetoetus, mille abil vegeteeritakse laste arvelt. Etteheiteid oli lastekodude kasvatajatele, kes ei oska/soovi noori eluks ette valmistada. Konkreetselt üks vestlusringis osaleja oli võtnud enda juurde lastekodust 14-aastase tüdruku, kes sai emaks, aga ei osanud mitte mingil viisil lapsega toime tulla.

 

Vajalikest teenustest lisaks eeltoodule:

Koduhoiuteenus;

Asendushooldused, päevahoiud nii lastele kui erivajadustega inimestele;

Kodus töötamise võimaluste propageerimine;

Pere rahaasjade juhtimine;

„Lapsed tänavalt ära” tegevused.

 

 

Noppeid arvamustest

 

Arvamused on seinast seina — Jaak Allik vs Paul-Erik Rummo, Urmas Reinsalu keskel.

 

Jaak Allik, Riigikogu liige, endine kultuuriminister:

 

Haldusrefórm lõpetab elu maalpiirkondades.

 

Urmas Reinsalu, justiitsminister:

 

Inimeseks jääda on võimalik igal pool. Kas inimene elab maal või linnas ei ole nii tähtis inimese enda vaatest, vaid on tähtis rahva vaatest, sest ei saa kõik olla Tallinnas.

 

 

Paul-Eerik Rummo, endine kultuuriminister:

(Paul-Erik Rummo on poeedi, filosoofi ja ausa inimesena probleemi üle sügavalt järele mõelnud. Paul-Eerik peav probleemi nii oluliseks, et on nõus saatma oma arvamused kirjalikult, vältimaks müra. Suurimad tänud!)

 

 

Minu arusaamine on laias laastus see, et parim elukeskkond lastega perele on maakohas, kus on korralikult toimiv internetiühendus ja lähiümbruses võimalikult mitmekesiseid maastikke (looduslikke kooslusi). Vanemate töökohad (juhul kui pole tegemist kaugtööga, mis oleks ideaal) peaks jääma kodust max. 25 km raadiusse. Lastehoiuvõimalus mõistlikus kauguses, ideaalis vanema töökohaga samas suunas. Põhikool samuti mitte liiga kaugel; koolibuss. Elementaarne arstiabi probleemideta kättesaadav. Ideaalne oleks sarnase haridustaseme ja eluhoiakuga sõprade perede, kellel ligikaudu ühevanused lapsed, olmeline ja suhtluslik koopereerumine ühe või naabrusasumite piires.

 

Tallinn on oma valdava õhkkonna ning logistika poolest lastele kindlasti halvem keskkond kui isegi suhteliselt isoleeritud pool-ääremaa kant, eeldusel, et vanemad on tublid, loodus ilus, võrguühendus funktsib ja läheduses on vähemalt mõnigi eakaaslane. Kuid ka mõned alevid ja väikelinnad on hakanud jälle ilmet võtma.

Siin nad on. Ilus kokkuvõte. Ilusad hetked:

 

* Eksinud laps, kel telefoni ajalimiit otsas, tuleb kirikusse, et paluda telefoni….

 

* Meid austab oma kohalolekuga peapiisop Urmas Viilma – efektne hetk: kui ta sisse astub, jookseb suurelt ekraanilt intervjuu temaga. Osalejatel on võimalik vaadata videot ja küsida otse peapiiskopilt endalt …:)

 

* Kiriku kõrval on teaduslava. Kui kirikukellad helisema hakkavad, pöörduvad teemadeks eetika, põhiväärtused, igavikulisus… teadusvõtmes.

 

Maapiirkonnad vajavad tugevaid perekondi: Põlva ümarlaud

DSC_0443Hoidmaks ära Eesti maapiirkondade hääbumist ja ääremaastumist, on vaja, et seal elaksid teotahtlelised inimesed, kes näevad ka oma tulevikku just maaelu edendamises. Selleks, et järjest rohkemad inimesed ei koliks maalt suurematesse linnadesse, peavad inimeste juured kinnituma kodukandis, on oluline tunda ennast kohaliku eluga seotuna ning leida kodukandis tegevust ja võimalusi kohalikku elu arendada. Juurte kinnitumise juures on oluline just perekond – see, et noored rajaksid oma pered maal ja nende lapsed jääksid omakorda tulevikus kodukanti ning kasvataksid seal oma lapsi. Eesti perekonna tugevus on Eesti ühiskonna tugevus. Kindlasti on aga selleks vaja pakkuda ka tuge väljastpoolt.
Läänemere regiooni Interreg maapiirkondade edendamisele suunatud projekt SEMPRE, mille koostööpartnerid Eestis on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Ühiskonnatöö Sihtasutus, just selliste teemadega tegelebki. Projekti üheks siduvaks teemaks on perekond ning kõik selle juurde kuuluv: perekonna terviklikkus ja toimetulek, vanemlikud oskused ja võimekus, laste haridus ja turvalisus, noorte tööhõive ja palju muud.
2018. aasta lõpuni kestva projekti uudne lähenemine on selline, et kohaliku kogukonna ühises toimimises sünnivad lahendused sotsiaalsete vajaduste leevendamiseks. Iga osapool saab panustada temale omaste ressurssidega. Projekti käigus testitakse erinevaid riskirühmade kaasamise viise ning antakse neile endile võimalus osaleda sotsiaalteenuste väljatöötamisel ja pakkumisel.
9. juunil toimus järjekordne Lõuna-Eesti ümarlaud, Võrumaa ja Põlvamaa inimestele. Põlvas kogunenud ümarlaual arutati küsimuste üle, mida saaks iga kogukonnaliige ära teha, et elu maal toimiks ja oleks jätkusuutlik ning kuidas anda sotsiaalteenuste pakkujatele paremad vahendid perekondade aitamiseks. Projekti heaks õnnestumiseks on oluline teada saada, mida on peredel edasiarenguks tarvis. Üheltpoolt mängib suurt rolli sotsiaalteenuste pakkujate ning kirikuõpetajate kogemus ja teadmistepagas. Nad teavad, mille järgi on kõige suurem vajadus ning millised vahendid on kättesaadavad. Teisalt on väga tähtis perede enda arvamus. Perede esindajaks on seejuures enamasti ema või isa. Ümarlaual räägiti erinevatest meetoditest, kuidas perekondi kaasata ja nende seisukohti teada saada.
Mis siis kokku lepiti: oldi ühel nõul, et järgmine kord võiks kaasata ümarlauale kohalikku poliitikut, piirkonnast valitud riigikoguliiget, arendusnõunikku, isegi sotsiaalministrit. Kindlasti kutsume kogemusnõustajad ja ülikooli esindaja. Perekondade arvamuseni jõudmiseks tundus osalejate arvates kõige parem kaasata hingehoiu eriala üliõpilasi, kes võiksid praktika raames sotsiaaltöö tegijatega perede juures kaasas käia, usaldust luua ja hiljem ka eraviisilise intervjuu läbi viia. Üliõpilastel võiks see olla praktika osa ja hinnatav. Edaspidine on aga arutelu ja läbirääkimiste küsimus.
Osalistele väga meeldis “ehituskivide” koolitus, mida mõlemad kohalviibinud lasterikaste perede ühingud soovivad edaspidi kasutada ka oma töös – vanemate koolitamisel. Nende edasisteks sammudeks jäigi läbirääkimiste pidamine omavahel, et selle koolituse abil peresid aidata.
Osalejate arvates peaks selline koolitus olema ka üheks osaks näiteks ühiskonna õpetuse tunnis, et tulevased lapsevanemad saaksid koolitatud enne kui neil lapsed tulevad.
Ümarlaual osalejad panid kirja oma oskused, soovid ja ettepanekud nii oma tugevate külgede kui arendamist vajavate oskuste kohta.

Võrumaa pereteemaline ümarlaud 13. aprill 2015

13.aprillil kell 10 toimus Võrumaal maalilises Kubija hotellis Sempre projekti esimene kohalik ümarlaud. Kohal ligi 20 osalist nii omavalitsustest, mittetulundusühingutest kui ka kirikutes. Esindatud oli ka Maaülikool.

Kõigepealt avas kohtumise Võru maavanem Andres Kõiv meenutades, kuidas ta eelneval õhtul sai Avo Üprusega süveneda teemasse perekond – sealhulgas vanemlikud õigused ja kohustused ning toimetulek. Ta nentis, et kui vaadata haldus- ja riigireformi ümber käivat, siis tundub, et oskused ja arusaam liigub Tallinnasse, aga maalgi on inimesed ja probleemid. Ta rõhutas, et tuleb leida aktiivseid inimesi, kes kaasa mõtleksid, et otsida rahalisi vahendeid ning kaardistada kitsaskohti. Me saame tublid olla ainult siis, kui me ise midagi teeme ja kui me saame olemasolevat tarkust kasutada – nt Ühiskonnatöö Sihtasutuse praktikat. Neilt on hea saada teavet ja oskusi, mida Võru maakonna hüvanguks rakendada.

Seejärel järgnes kaheksa lapse ema, Kanepi kiriku õpetaja ja abipraosti Margit Laili tervitus, kes meenutas kirjakohta Piiblist – Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! (Kl 3:12-14). Ta sõnas, et sageli me räägime pühadest asjadest ja teeme pühi toiminguid, mille sisust kaasaja inimesed aru ei saa. Ta rõhutas, et meil kõigil on samad kristlikud alusväärtused – soov inimväärika elu järel. Tegeleme sellega kirikus koguaeg. Iga inimene on Jumala loodu ja kõigil on väärikus ja väärtus. Kuidas maapiirkonnas toime tuleme, kuidas jääme püsima? Margit Lail sõnas, et tema jaoks on see küsimus pühadusest, mis sisaldab endas kolme küsimust. Esiteks ausus – iseenda, elu ja meid ümbritseva suhtes. Teiseks on julgus – peame aru saama, kuidas asjad peaksid olema ja julgema mõelda midagi ära teha. Inimene ei jaksa midagi ära teha. Armastusevägi jaksab. Peab olema julgus ületada “mina” piire. “Mina” pole maailma algus. Peab olema julgust vaadata väljapoole “mina” piire. See julgus kasvab Jumalast ja kristlikust armastusest, mida Kristus on meie ette toonud. Peresid on traditsioonilisi ja on uuema aja peresid. Kui meie ühiskonnas neist asjadest räägitakse, siis vastandatakse ja otsitakse, kellel on õigus. Suhetes ei ole õigust, on ainult armastus ning sellisel juhul ei ole ka vastandamist. Ühiskonnas olles on meil nii inimlik kui ka jumalik pool. Kirikus me palvetame ja mõtleme maailma asjadest palju. Margit Lail rühutas kuulajaile, et kui neil tekivad elus keerulised olukorrad, siis tasub ikka võtta ühendust kellegagi kirikust. Palvetada jaksatakse alati ja vahel on võimalik ka praktiliselt midagi ära teha. Margit Lail tänas Avo Üprust ning kõiki kohalviibijaid. Sooviti ilusat päeva ja õnnistatud teel käimist

Avo Üprus tänas nii maavanemat kui ka abipraosti kinkides neile kalendri Võrumaa kirikute piltidega ja raamatu “Ühoskoos elamise kunst” ning kommikarbi.

Seejärel tutvustas ka Avo Üprust nii kirikut kui ka põhjust, miks kokku tuldi. Ta rõhutas, et olulised on inimestevahelised suhted. Meenutades, et Margit Lail juhtis tähelepanu meie baasväärtustele, millele toetub ühiskond, milles me elame, jätkas Avo Üprus oma sissejuhatust. Avo rääkis, mida kirik teeb ühiskonnas, väljaspool iseennast. Kirik saab tegutseda siis, kui tekib sild avaliku sektori ja mittetulundussektori vahel. On levinud arvamus, et kiri on suletud institutsioon, mis tegeleb ainult oma vajadustega. Avo Üprus väidab, et kirik ei tegele ainult omade inimestega, vaid et kõik on omad. Vastandlikke tunnuseid on veel. Tekib küsimus, kas kirik on inklusiivne või eksklusiivne. Avo Üprus väidab, et kirik tegeleb aktiivse kaasamisega. Meil on ühine hüve kuigi võib tunduda, et kogu kirik ei saa sellest aru. See on probleem, mida tuleb lahendada sellest avalikult rääkides. Näiteks osaleti möödunud aastal arvamusfestivalil ning kavatsetakse minna ka see aasta – avada seal kohvik, vahetada teadmisi, arvamusi, hoiakuid. Müüride vahelt välja minemine on positiivse muutuste aja märksõna.

Avo Üprus jätkas selgitades, mis on diakooniatalitus ja mis ühiskonnatöö talitus. Lühidalt on diakoni kiriklik sotsiaaltöö. See ei ole ainult hoolekanne. Ülo Vooglaiu loenguid meenutades, ütles Avo Üprus, kuidas viimane põlgas neid, kes tõmbasid võrdusmärgi hoolekande ja sotsiaaltöö vahele. Ta sõnas, et meie tegemistel on kolm tasandit. Kõigepealt oleme me ise oma ideede ja soovidega. Teisel tasandil on õiguslik ruum, milles me elame – õiguspoliitiline tasand, sh solidaarsus ja solidariteet. Kui meil õiguslikku raamistikku pole, siis kogukonna jaoks on keeruline midagi ära teha. Vahel tundub, et inimene loob rohkem seadusi kui vaja, aga mingeid raame on vaja – näiteks kellel on õigus toetustele jne. Kui kirik selles tasandis ei osale, siis ei arvestata tema vajadusi ja võimalusi. Kolmas tasand ehk tegevuse tasand, kus me loome struktuure, et oma filosoofiaid, teadmisi rakendada. Sellega DÜT tegelebki. Miks see tähtis on? Eestis on umbes 164/5 erinevat EELK kogudust, üle 200 vaimuliku, koos liikmeskirikutega on see arv oluliselt üle 400. Tegu on ju kõige ulatuslikuma võrgustikuga valitsusvälise ühendusega. Meil on orienteeruvalt 370.000 ristitut inimest Eestimaal. Avo Üprus sõnas, et talle meeldib rohkem sõna meie, kui nemad ja teie. Sellest tulenevalt on kirik aktiivne ühiskonnatöös. Diakoonia ja ühiskonnatöö on meie maailmavaate väljund – positiivsete muutuste esile toomine. Selleks , et muutusi esile kutsuda, on vaja funktsionaalset. Ja fokuseeritut tegevuste kimpe ehk meetodeid ehk metoodikaid.

Avo Üprus jätkas, et meie põhiväärtus on elu kvaliteet, seda ka vaimselt. See sisaldab ka inimväärikuse austamist. Inimõiguste sõnastamises oli oluline osa teoloogidel, kuid kahjuks on see unustusse vajunud. Igal inimesel on õigus oma väärikusele ja väärtustamisele. Tuleb parandada selle inimese vaimu, tervist ja majanduslikku seisundit – selles järjekorras. Kui anname sotsiaaltoetusi, siis saame neid anda nii, et sellega toetada nende väärikust ja nii et see neid alandab. Almus, alandab, armastus ülendab. Oluline on töö nende gruppidega, kes on kõige haavatumad. Ehk kerjav mees vajab rohkem, abi aga ehk see pole nii. See on mõtlemise koht. Tegutseme abivajaja huvides. Kavatseme kaasata ka neid gruppe, kes abi vajavad pakutava väljatöötamisse ja ei ole ainult justkui konturnidel seisev ja ainult deklareeriv kiriku, kes arvab, et ta ise teab, mis parem on. Mida sa tahad, et ma sulle teen? Seejärel mõtleme redeli välja, et see ära teha.

Selle peale oleme rajanud projekti SEMPRE – Social Empowerment In Rural Areas. Mida on vaja siin, teate teie. Mida arvate, et siin on vaja teha, et partnerluses gruppe jõustada? See ei ole ainult avaliku sektori vastutus, vaid ka ettevõtjate. Aga kui sellest ei räägi, siis tegeleme ainult enda asjadega. Ei kirik ega avalik sektor ei ole ainult enda pärast.

Avo Ürus jätkas SEMPRE tutvustamist. Projetki valmistasime ette kolm aastat. Eestist said toetust kaks organisatsiooni. Lisaks on ka hulgaliselt teistest riikidest organisatsioone ja ühendusi. Ülikoole on kolm. Kogu info põhjal tahetakse panna kokku uuring. Rahastajaks on Läänemere maade programm. Eesti osa maht on umbes 600,000 eurot. Tahaksime käivitada inimestele pilootprojekte, mille käivitamist saame nii intellektuaalselt kui rahaliselt toetada. Idee selleks viiakse rahvusvahelisele tasandile, misjärel otsustatakse milliseid projekte käivitatakse ja milliseid mitte.

Seejärel tutvustas Avo Üprus oma tegemisi läbi erinevate fotode seeria. Pildil oli patarei vangla. Avo Üprus rõhutas, et praegugi on küll ja küll asutusi, kus vange koheldakse mitteinimlikult. Vangla ei paranda inimest, ei soodusta sotsialiseerimist. Müürid ei tee midagi. Inimesed saavad teha. Inimene inimese juurde.

Meenutati algatatud tugiisiku teenust, mille puhul valmistatakse tulevane tugiisik 45 tundi ette. Ta saab teadmisi psühholoogia, vangide riskidest, vanglas käitumise juhistest ja eeskirjadest ning samuti õigusalast teavet. Teda koolitatakse läbi viima motivatsiooni intervjuud ja inimest kuulama, et tekiks usaldus. Tugiisik läheb vabanevale vangile vanglasse vastu ja toob tema keskkonna, mis on eelnevalt kokkulepitud koostöös KOV ja sotsiaaltöötajatega. Tugiisiku teenuse eesmärk on vähendada korduvat kuritegevust ja kahjusi. Ilma tugiisikuteta läheb 70% vangetagasi. Kui suudame inimese hoida kauem vabaduses, kui saame tuua tööturule, kui saame taastada perekonna, siis võidame. Vangla tugiisikute teenuste puhul on teenus väljatöötatud justiitsministeeriumis.

Tugiisik on partneriks ka arestimajas. Eesmärk on vähendada narkosurmasid – enesetapud kui ka üledoosid. Tugiisik ennetab seda.

Veel on kirikul hariduslik funktsioon. Sooviti koopiat arestimaja tugiisikuteenusest – Terje Mihhailova.

Eestis on mitmeid kiriklikke koole – Tallinna toomkool, Kaarli kool, Peetri kool Tartus. Tegu on väärtuspõhise üldharidusega.

Mitmes kirikus on keldrites tehtud noortele ja lastele päevakeskusi, koole jms.

Avo Üprus ütles, et tal on kaks kogudust Põhja-Eestis ja Harjus. Ühes on lastekodu ja mõlemas päevakeskusi. Kirikute hallata on ka emade ja laste varjupaik nt Kuressaares.

Kõik sai alguse, kui võeti umbes 20 last kirikusse elama. Tänaseks üles kasvanud umbes 50-60 last, kes on toimetulevad Eesti Vabariigi inimesed ja ka maksumaksjad.

Piibliga pähe ei lööda, trenni tehakse kõvasti.

Avo Üprus rääkis ka erinoorsootööst. Kõik pildil olevad poisid olid kunagi narkomaanid. Üks oli surnud, üks kadunud. Teised saavad hakkama. Need poisid elasid 5-8 aastat kiriku keldri kohandatud ruumides.

Erinevate organisatsioonide eesmärk on tõsta teenuste andmise võimekust.

On ka perede keskus Tartus ja Tallinnas. Seal toimub perede nõustamine, pereliikmetega tehtav hoolekande tegevus, laagrid, paarisuhte tervendamine, leinaga toimetulemine.

Usinalt toimub ka laste loov arendamine erinevate loometegevuste kaudu ning see annab hea tulemuse. Avo Üprus näitas pilti tüdrukust, kes elas Kopli ühiselamus, kus tema isa üritas talle voodi alla pommi peita, misjärel tüdruk ei rääkinud paar aastat.

Selleks tegevuseks on vaja leida rahalisi vahendeid. Kui kasutame avalikku raha, siis peame ka vastama avalikele reeglitele. Millised on valla arengudokumendid? Avo Üprus taotleb oma tegevuseks vahendeid fondidest, siseriiklikest vahenditest, Euroopa omadest. Vahel aitab kui maakond aitab omafinatseeringu osas.

Palju tehakse vabatahtlikku tööd. See on täiendav ressurss.

Kõikide tegevuste aluseks, et peab tooma tegevuste elluviimiseks ressursse. On küll kiriku keskkassa, aga sellel ei ole jõudu toetada ühiskonnas toetatavaid meetodeid.

On olemas projektide kirjutajad. Kes aitavad juhtida või superviseerida.

Räägiti alternatiivteenistusest, mille vastu tunti suurt huvi Jüri Pallo.

Hetkel on Eestis muutuste aeg Avo Üpruse arvates – võimaluste aeg. Ühiskond vananeb, liikmed noorenevad. Noorenemine juhttasanditel annab võimalusi. Käimas on ka Euroopa struktuurfondide viimane periood. Selle kasutamata jätmine oleks vastutustundetu. Eesti on esirinnas raha ära kasutamise poolest. Oluline on kodanikuühiskonna edendamine, kus kirik võiks oma kohta näha. Avo Üprusele meeldib Eestis elada. Ta näen siin võimalusi. Selle väitega oldi nõus.

Avo Üprus lisas, et on välja töötatud ka hingehoiu kutsestandard.

Hoid on ka hea asi. Nt vanemad saavad teatrisse minna. Selline lahendus on vastutust ja hoolt nõudev. Järve kooli juures on hoiukodu. Selleks on vajalik rehabilitatsiooni plaan. Vanem peab informeerima sotsiaalkindlustusametit. Tehakse suunamine, lepingupartner teeb lepingu vanemaga. Siis hoidu ja palka makstakse tugiisikule ja hoiule.

Kaupo Kant ütles, et kirik on keskkond kuhu inimesed saavad tulla. Ka ametlikult tugiisikult saadakse tuge. Nad saavad helistada jms. Inimesed vajavad kogukonda ja spetsialiste. Tohutu tööpõld.

Maire Grosmann Rõuge vallavalitsusest tõdes, et projektidega on selline kurb kogemus, et nad saavad otsa. Rõhutasime, et selle projektiga on oluline jätkusuutlikkus ka peale projekti lõppu.

Seejärel oli paus. Pakuti võileibu, teed, kohvi, vett.

Kohal oli ka kolm Sõmerpalu vallavalitsuse esindajat, kellel oli pausi ajal teemaks uued pered, laiendatud pered, pered, kes liiguvad, ühest vallast teise. On vaja palju koostööd teha perede suhtes. Nad arutasid reaalseid juhtumeid spetsialisti ja avaliku sektori positsioonist. Vaimulikku, MTÜd ei jõutud oma vestlusesse kaasata. Nende piirkonnas elab ka Kaupo Kant, kes küsis kuidas ta saab seda konkreetset inimest aidata ja toetada. Kõige madalamal tasandil saab aidata. Viimane säästab aega. Parem tulemus.

Hinnar Buht rääkis, et nende grupis arutati pausi ajal samuti perede asju, et igaühel on midagi halba rääkida – Isa alkohoolik, ema visati läbi klaaside. See, mis oli eeskuju, selleks muutus peaaegu ise. Lapsed veedavad peamiselt aega oma vanematega. Tuleb meenutada inimestele, et nad võivad olla paremad isad ja emad – Sa oled parem isa, sa oled parem ema. Miks nad pole poeuksest kaugemale jõudnud? Neile ei ole keegi öelnud, et sa oled parem, sa suudad rohkemat. Inimesel on vaja visiooni, et edasi jõuda. Hea mõte kadus ära. Näide – kaks hea tuttavat. Ettepanek –  Osta õlu raha eest lill. Osta puhtad sokid. Hakkas mõtlema, et miks mitte. Lõhnab paremini, naine on ta vastu parem. Tihti peale ütleme, mida teha. Paneme käsu alla. Seejärel öeldakse vastu, et kes sina oled, et tuled ütlema. Mida teha, kui mul midagi ei ole? Vaja on teisiti mõelda. Kas sul padi on? Sul on millegi eest olla tänulik. Kui annad inimesele kala, siis sööb kõhu täis, kui õpetad kala püüdma, siis on iga päev söönud.

Tuuli Võsa rääkis keskustest, et ostame paari sokke. Keskuses toimuvad erinevad koolitused – nt ehituskivi koolitus. Käia rääkimas, et ehitame klotsidega. Vanemluse ehituskivid. Reaalne kasu – lepiti kokku edaspidine koostöö MTÜ Hingetugi ja Sõmerpalu vallavalitsus. Avo pakkus võimalust finantseerida kohtumisi ruumirendi, kohvilauaga.

Avo Üprus rääkis tööotsijate klubist – töö harjutus. Riisuvad metsa, söövad suppi. Soovitas samasugust klubi rajada ka Hillar Buht’il.

Jüri Pallo või ehk Mait Mölder rääkis kiriku näilisest ja mittenäilisest ühtsusest. Võru on kummaline paik Eestis. Nii palju erinevaid kristlikke kirikuid ja sekte. Nõukogudeaegne fakt, et mitte kusagil Eestis ei rakendunud kommunistlik ilmalik plagieerimine nii hästi kui Võrumaal: ristimised külanõukogu hoonetes, võsaleer, õnnepaleed jne. Sisuline koostöö kirikute vahel.

Mait Mölder – Parm – kustkaudu noored saavad alkoholi ja tubakat. Võrus maksimarketis, säästumarketis ja stataoili tanklas kolm kerjavat vanakest. Alaealised on hea sihtgrupp. Kui alaealine tahab saada alkoholi, siis vahendaja parm saab vahetasu.

Rõuges vanamees kes käib tööl, kaks päeva pärast pensi tuleb tööd tegema.

Kaupo Kant – Riiete jagamine. Riided kingitusena Norrast. Kontaktid võtta. Heavõimalus ühistööks. Riideabi ja toidupanga mõtted.

Augusti sees missionipäevad augustikuus võrumaal. Üksteises eraldatud. Preagu ettevalmistavad koosolekud iga kuu.

Kersti Aro: Kes on Võrumaal suurim sihtrühm kes abi vajab? Nemad tegelevad Setomaa valdade liidule ettevõtlusstrateegia tegemisega. Võrumaal on peamiselt vananev elanikkond. Üksik vanainimene ei olegi aktiivne, ei jõua kirikusse, seal on keegi teine. Tema on sihtgrupp, kes on jäänud tähelepanuta. Transport jäänud tähelepanuta. Ülalpeetavate määr on kõrge. Seotud elanikkonna vananemisega. Pikaajalisi töötuid palju. Töövõimetuspensioni saajate kõrge osatähtsus. Koha peal pole palju tööd. Tallinna ja soome vahet käiakse tööl. Vähemused hoopis teistsugused. Sihtrühm võib olla teine.

Sõmerpalu vald: Koduteenus, kodusolijate

MTÜ Hingetugi leidis endale potentsiaalse töötaja Terje Mihhailova näol. Lisaks teadis Mait Mölder soovitada ühte kõrgelt haritud teoloogi, kes sellist tööd juba pool aastat otsib.

Terje Mihhailova: Vanainimene on üksi ja kardab olla ja pole kellega suhelda. Päevahoiuteenus vajalik. Hooldekodus kohti ei ole, teenus kallis. Tunnen end seal halvasti. Lamavad. Satub haiglasse, sest sooritab suitsiidkatse. Teinud terve elu tööd, kasvatanud lapsi ja paneb korduvalt käe külge ja hoiab piiblit ligi aga see ei anna talle seda, mis ta vajab. On üksi, vajab suhelda. Et teda kuulataks.

Mölder. Mul on ka selliseid mitu. Ühel naine surnud, teiselt jookseb naine regulaarselt minema. Lepib enda matuse kokku, püstolitoru on pea küljes. Jutt jumala õige. Suhtlemisvajadus võtab inimeselt hinge.

Terje Mihhailova: Mõni patsient tulles plaaniliselt haiglasse, üksikinimene. Introvert. Käib tööl. Ütleb, et ta tuleb haiglasse, et ma saaks suhelda. Ravimeid pole vaja. Vaja kedagi, kes kuulaks ja toetaks.

Sõmerpalu vald,. On koduteenus. Uus inimene tööle võetud. Kui pidanud rääkima, mida teeb avahooldustöötaja, tassib puid, vestleb. Memme ütleb, vaatas kella, istus laua taha ja ootas. Oli häirenupu teenus. Need, kellele pakkusid, eelistasid telefoni. Segas toimetamist. Panid sahtlisse.

Eraldi lahtrike kodukülastuse läbiviimise kohta. Et seda rohkem prioriteedina tõsta. Et vaimulik kodudesse jõuaks. Mait Mölder kirjutab 3000 tähemärki eesti kirikusse.  Artikkel avalöögiks. Võib diakoonia avalehele panna.

Kaupo Kant: Eesti vajab abi noorte inimeste abiellumiseks. Moraal muutub ristiusku pöördudes. Regulaarne vestlus enne abiellumist. Abielueelne nõustamine.

Koolidega teha rohkem koostööd. Käia rääkimas. Kutsuda väärtustest rääkima. Raplamaal tulla rääkima. Paluti professor lehtsaar. Väärtused, peresuhted. Avol pagulasteema.

Majutus renoveeritud abivahenditest, pindi koguduses arutati, nõusolek ühe pere jaoks. KASU!!!!!!

Kaupo Kandi kogudus tegi kingitused, 1 pagulasperekond sai kingitused kätte. Pere elab Lasnamäel. Pere reaktsioon, et nad olid väga üllatunud. Araabiakeelne tervitus, sool, leib. Võib muuta inimese suhtumist. See on väike asi, Väiksed asjad on tähtsad.

Avo Üprus teadis ka rääkida: Mait Mölder käis kinnipeetava pakki viimas. Kinnipeetav avaldas soovi saata lapsele pakk. Käis pastor ja tõi paki. Viisakalt ja kombekalt pakkusid kohvi. Ebamugav oli neil olla. Tund aega istusime ja ajasime juttu. Lõpuks leebusid. Esimesed kümme kinutit süüdistasid kirikut ja Jumalat

Pakid lapserikastele peredele.

Ettevõtjad passiivsed. Tiit Niilo. !!!!

Suurettevõte, kes ostis ära vallalt suure hoone tingimusega, et hoiab avaliku teenuse pakkumiseks tingimusega, et hoiab seda kaks aastat lahti. Lahti hoitud seitse aastat. Iga aasta maksab peale, et iga aasta sada inimest seda hoonet külastaks.

Protokoll:

 

Nelli Vassila,

 

projekti koordinaator