Maapiirkonnad vajavad tugevaid perekondi: Põlva ümarlaud

DSC_0443Hoidmaks ära Eesti maapiirkondade hääbumist ja ääremaastumist, on vaja, et seal elaksid teotahtlelised inimesed, kes näevad ka oma tulevikku just maaelu edendamises. Selleks, et järjest rohkemad inimesed ei koliks maalt suurematesse linnadesse, peavad inimeste juured kinnituma kodukandis, on oluline tunda ennast kohaliku eluga seotuna ning leida kodukandis tegevust ja võimalusi kohalikku elu arendada. Juurte kinnitumise juures on oluline just perekond – see, et noored rajaksid oma pered maal ja nende lapsed jääksid omakorda tulevikus kodukanti ning kasvataksid seal oma lapsi. Eesti perekonna tugevus on Eesti ühiskonna tugevus. Kindlasti on aga selleks vaja pakkuda ka tuge väljastpoolt.
Läänemere regiooni Interreg maapiirkondade edendamisele suunatud projekt SEMPRE, mille koostööpartnerid Eestis on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Ühiskonnatöö Sihtasutus, just selliste teemadega tegelebki. Projekti üheks siduvaks teemaks on perekond ning kõik selle juurde kuuluv: perekonna terviklikkus ja toimetulek, vanemlikud oskused ja võimekus, laste haridus ja turvalisus, noorte tööhõive ja palju muud.
2018. aasta lõpuni kestva projekti uudne lähenemine on selline, et kohaliku kogukonna ühises toimimises sünnivad lahendused sotsiaalsete vajaduste leevendamiseks. Iga osapool saab panustada temale omaste ressurssidega. Projekti käigus testitakse erinevaid riskirühmade kaasamise viise ning antakse neile endile võimalus osaleda sotsiaalteenuste väljatöötamisel ja pakkumisel.
9. juunil toimus järjekordne Lõuna-Eesti ümarlaud, Võrumaa ja Põlvamaa inimestele. Põlvas kogunenud ümarlaual arutati küsimuste üle, mida saaks iga kogukonnaliige ära teha, et elu maal toimiks ja oleks jätkusuutlik ning kuidas anda sotsiaalteenuste pakkujatele paremad vahendid perekondade aitamiseks. Projekti heaks õnnestumiseks on oluline teada saada, mida on peredel edasiarenguks tarvis. Üheltpoolt mängib suurt rolli sotsiaalteenuste pakkujate ning kirikuõpetajate kogemus ja teadmistepagas. Nad teavad, mille järgi on kõige suurem vajadus ning millised vahendid on kättesaadavad. Teisalt on väga tähtis perede enda arvamus. Perede esindajaks on seejuures enamasti ema või isa. Ümarlaual räägiti erinevatest meetoditest, kuidas perekondi kaasata ja nende seisukohti teada saada.
Mis siis kokku lepiti: oldi ühel nõul, et järgmine kord võiks kaasata ümarlauale kohalikku poliitikut, piirkonnast valitud riigikoguliiget, arendusnõunikku, isegi sotsiaalministrit. Kindlasti kutsume kogemusnõustajad ja ülikooli esindaja. Perekondade arvamuseni jõudmiseks tundus osalejate arvates kõige parem kaasata hingehoiu eriala üliõpilasi, kes võiksid praktika raames sotsiaaltöö tegijatega perede juures kaasas käia, usaldust luua ja hiljem ka eraviisilise intervjuu läbi viia. Üliõpilastel võiks see olla praktika osa ja hinnatav. Edaspidine on aga arutelu ja läbirääkimiste küsimus.
Osalistele väga meeldis “ehituskivide” koolitus, mida mõlemad kohalviibinud lasterikaste perede ühingud soovivad edaspidi kasutada ka oma töös – vanemate koolitamisel. Nende edasisteks sammudeks jäigi läbirääkimiste pidamine omavahel, et selle koolituse abil peresid aidata.
Osalejate arvates peaks selline koolitus olema ka üheks osaks näiteks ühiskonna õpetuse tunnis, et tulevased lapsevanemad saaksid koolitatud enne kui neil lapsed tulevad.
Ümarlaual osalejad panid kirja oma oskused, soovid ja ettepanekud nii oma tugevate külgede kui arendamist vajavate oskuste kohta.